Kuna projekti osas hetkel midagi üüberpõnevat ei toimu (ootame minu lemmikasukoha omaniku naasmist Kamplasse ja kirjutame organisatsiooni põhikirja), siis otsustasin sõprade ja pereliikmete vihjetele vastu tulla ja kirjutada sellest, kuidas mul endal siin Ugandas TEGELIKULT läheb. Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi ning olen endiselt esimese lõigu juures. Tahaks vastata lihtsalt lühidalt: hästi läheb! Aga see vist kuigi palju ei ütle. Küsisin enda ümber istuvatelt kodukaaslastelt ja sõpradelt. Äkki oskavad nemad anda parema ülevaate…

Toni: Kui kirik lärmab ja kõik teised on tüdinud, siis tema tantsib. Ja varahommikutel magab ta külalistemaja verandal.

Noora: Siisil läheb hästi. Ta naeratab iga päev. Siisi on sageli kohvikuprojektiga hõivatud. Aga ma ei tea, mis ta täpsemalt teeb. Ma arvan, et ta joob kohvi ja muudkui räägib erinevate inimestega. Ja Siisi mõtleb palju. Tõesõna, palju! Kõigest. Ja tantsib kiriku saatel. Ta on armastusväärne.

Liina: Tal on alati nali varuks. Mitte keegi ei tea kunagi, kus ta on, aga kui ta tagasi tuleb, siis kannab ta oma boda-kiivrit kaenlas. Talle meeldib maailmauudistest rääkida. Ta sööb värsket Itaalia sööki või kohalikku Rolexit (midagi rasvase köögivilja-muna-crepp´i sarnast). Teda on lihtne tantsimast tabada, isegi kui muusikat pole. Aga pole viga, ta oskab juba kohalikke laule laulda… valu, valu, valu…

Mari: Siisil on harjumuseks hommikul väga kõva häälega rääkida. Eriti nädalavahetustel! Ja nüüd rokib ta oma uue taaskasutatavast materjalist kaelakee ja kõrvarõngaga. Varsti on ta päevitus nii pruun, et kohalikud ei tee enam vahet ning ei kutsu teda enam muzunguks. Oo, ja ma olen näinud teda süüa tegemas! See on omamoodi ime!

Deo: Ma ütleks “suurepäraselt!”. Siisi otsib kohvikule asukohta, ta otsib uut kodu, et külalistemajast ära kolida, ja ta käib meiega väljas. Siisi tahab, et boda-boda-mehed sõidaksid väga ettevaatlikult. Siisi ei ütle kunagi, kuhu ta läheb.

Kullar: Siisil on teatavasti ainulaadne nimi, mille vanemad omal ajal välja mõtlesid. Tegu on tõesti isesuguse nimega, sest kuni tänavu juunini oli ta ainsaks Siisiks Eestis. Pole siis ime, et ugandalased ta nime õigesti hääldada ei oska ning teda sissyks (sissy tähendab inglise keeles argpüksi) kutsuvad..  

Kaks kuud on koos oldud ja paljugi võiks välja tuua aga panen siis kirja, mis esimesena pähe kargab: näiteks külmetasin end siin tulises troopikas ära ja ükski arstirohi ei ravinud, Siisi tegi miskit imemöksi, kus oli ingver, küüslauk ja mesi (ning vist midagi salajast veel), sain samal päeval terveks. Näib, et Siisile meeldibki mökse kokku möllida (eriti kui peale saiapuru suurt süüa ei ole), näiteks minu lemmik on banaanimöks. Taibukas on ta ka. Juba esimesel nädalal tervitas ja tänas ning ostis tomateid luganda keeles. Ise küsin siiani Siisilt paaniliselt abi kui mõni vastutulija luganda keeles tervitab, et appi, mis ma nüüd vastama pean. Ja mis puutub tantsimisse, siis nagu Siisi ütleb, pole ta veel ühtki aafriklast trehvanud, kes tantsida ei oska. Nii ongi, Jacksoni Michael jääks siin häbisse. Aga kui Siisi tantsib ja mõni kohalik kutt teda imiteerida püüab, kukub too samuti haledalt läbi. Ja Siisil on iseloomu, kui talle midagi ei meeldi, näiteks pidev muzunguks (valgeks) kutsumine, siis ta lihtsalt ei anna alla ega löö käega (nagu mina), vaid vastab “zili muzungu, nze Siisi!” (mu nimi pole valge, vaid Siisi). Ja liiklus on siin hullumeelne, kohe nii hull, et korra olen juhile karjatanud stopp ja mootorrattalt maha roninud. Siisi on julgem, siiski mitte hulljulgeJ - “SIISI AIN´T NO SISSY!” Nii et Siisiga läheks luurele küll (kui me seda juba ei teeJ ).    

Siisi: Ei eita ega kinnita midagi ülalöeldut. Lisan vaid veelkord, et elu külalistemajas ja sellest väljaspool on väga mõnus!

There is not much interesting going on with the project at the moment (we are waiting for the owner of my favourite place to get back to Kampala and are working on the memorandum for the organization). I therefore decided to answer to the hints of my friends and family and write a post on how I am doing here. I started writing this post five days ago and I have not managed to get further from the first paragraph. I would like to just answer briefly that I am doing fine, but it would not be enough. I therefore decided to ask my friends and housemates what they think of how I am doing. This is what they said...

Toni: She is dancing when the church is playing and everybody else is annoyed. And she is sleeping at the veranda in early mornings.

Noora: Siisi is doing fine. She is smiling everyday. Siisi is often busy with the cafeteria project. But I don’t know what she actually does. I think she drinks coffee and talks and talks with different people. And Siisi thinks a lot. Seriously, a lot. About everything. And dance with the church. She is lovable.

Liina: She has always a joke on her lips. You never know where she is, but when she comes back she has her boda-helmet under her arm. She likes to tell the news about the world. She either eats fresh Italian food or local Rolex. You can find her often dancing even when there is no music. No problem, she is already able to sing the local songs... valu,valu, valu...

Mari: Siisi has a habit of talking really loud first thing in the morning. Especially during weekends! And now she is rocking with her new necklace n earrings made with recycled materials. Soon her tan is so brown that locals won’t see the difference and stop calling her a muzungu. Oh, and I´ve seen her cooking! It´s kind of a miracle!

Deo: I would say “great”! Siisi is looking for a place to start a coffeshop, she is looking for a new house to move away from the guesthouse, she is going out with us. Siisi wants the boda-boda guys to be very careful when they are driving. Siisi never says where she goes.

Kullar: Siisi is a unique name that her parents made up when she was born. It indeed is a name of its own kind, because until this June she was the only one carrying this name in Estonia. No surprise then that Ugandans can not pronounce her name in a right way and, instead, call her “sissy”...

Two months have gone by and many things could be said, but I put down here the first things that pop into my mind: for example I once caught cold in this hot tropical weather and no medication helped. Siisi made some magic goo out of ginger, garlic and honey (and probably something else of secret) and I got better the same day. It seems like she enjoys immingling different goo´s (especially in circumstances where nothing more than crumb is available for dinner). For example, my favourite goo is the banana goo! She´s also nimble: On the first week she was already greeting and thanking people and buying tomatos in Luganda. I myself am still asking for her help if somebody´s greeting me in Luganda, “help me, how should I respond?”. And what comes to dancing, then, as Siisi is saying, she has not yet met an African who can not dance. Truth it is, Michael Jackson would be compromised here. But when Siisi is dancing and some local guy tries to imitate her, he also fails miserably.  And when there is something Siisi does not like, then she has enough character to say it, for example, being often called muzungu. She does not give up (like I do), but replies “Zili muzungu, nze Siisi!” (My name is not muzungu, but Siisi). And the traffic here is crazy, so crazy that I once screamed at the driver “Stop!” and once even got off from the boda-boda. Siisi is more courageous, but still not recklessJ. – “SIISI AIN´T NO SISSY!”. In short, she´s a good companion enough to face the battle with (If this is not what we are doing alreadyJ).

Siisi: Do not confirm, nor deny any of the statements above. I´d only add that life inside the guesthouse and out of it is really enjoyable!

Oleme põhimõtteliselt ära otsustanud, mis piirkonda kohviku asukohaks sihime. Selle linnaosa nimeks on Ntinda. Tegu on kesklinnast eemale jääva kiirelt areneva Uganda keskklassi linnaosaga. Ntindas elab ka muzungusid, kuid erinevalt teistest jõukamatest linnaosadest on Ntinda pigem siiski ugandalaste kants. Lisaks ilusatele aedadega majadele on Ntindas ka omajagu MTÜ´de kontoreid, kelle töötajaid oma kohvikusse lõunale ootame. Ntinda keskel on üks lärmakas ja alati liiklusummikutes tänav, kus asuvad üksteise järel reas poed, restoranid, internetikohvikud ning paar kehvemapoolset kohvikutki. Sihime kohta, mis oleks lärmakast peatänavast kahe sammu kaugusel, lihtsalt ligipääsetav, kuid peatänavast vaiksem, et kliendid ei peaks kohvi kõrvale heitgaase hingama ning ühe silmaga oma õlakotti või autovõtmeid valvama. (Mitte, et kõiki koguaeg röövitaks, kuid liigtiheda liiklemise keskel on lihtsalt raske lõõgastuda).

Oleme näinud parajal hulgal sobimatuid kohti – nt lagunevates majades, või veel mitte valmis majades, või teisel korrusel, või liiga lärmakas, või jällegi liiga vaikses asukohas. Aga mõtted susisevad ja telefonid helisevad. Niipea kui on miskit kindlat, annan märku! Oma lemmiku olen mina leidnud, kuid enne kui rahajutud pole aetud, pole põhjust hõisata.

We have basically decided about the neighbourhood where we would like to kick off. The neighbourhood is called Ntinda. It´s a developing residential area with most of its population being middle class Ugandans. Although there are also muzungus living in the area, Ntinda remains a Ugandan neighbourhood. In addition to private houses with beautiful gardens there are also a number of NGO offices in the neighbourhood, whose workers we expect to target at lunch hours. In the middle of Ntinda there is a busy, noisy and always congested road, from where one can find supermarkets, kiosks, shops, restaurants and even two not-too-good cafè´s. We are trying to get a place that would be a few steps off the main road, so that our customers would not have to breathe polluted air and keep their eyes on their bags or car keys (Don´t get me wrong. I´m not implying that people get robbed all the time, but it is just difficult to relax in the middle of busy traffic).

We have seen a number of unsuitable places – either in houses which are falling almost in pieces, or then again the houses which are not even ready yet, or rooms on the second floor, or in too busy area, or in too quiet one.  But some good places are there too... We are seeing, reflecting, working. As soon as there is something for sure, I´ll post! I have found my favourite one, but we still need to talk about money.

2007. aastal elas Kullar kolm kuud GLENI projekti raames Ugandas ja sellest sündis üks kaunis film nelja poisi elust Acetipagulaslaagris. Simonil, Davidil, Patrickul ja Michaelil on kõigil jutustada iselaadi elulugu, kuid nende mälestustes on midagi sarnast – nad rööviti lapsena oma kodudest ja sunniti teenima Joseph Kony kurikuulsa Lord Resistance Army (LRA) ridades. Neil õnnestus LRA´st põgeneda ning filmimise ajal elavad nad lapssõduri elu asemel pagulaslaagris ning õpivad laagri kutsekoolis ametit, mis aitaks neil tulevikus oma perede ülalpidamiseks leiva lauale tuua. Sel nädalal õnnestus mul olla Kullari reisikaaslaseks põhja, kus ta kohtus esimest korda pärast viit aastat poistega, kellest vahepeal on saanud mehed.

David ja Simon Kullari kingitud särkides David and Simon posing with T-shirts Kullar gave them as gifts. "I am David/Michael and I have a friend in Estonia" Foto: Kullar Viimne

Võrreldes Kampala ja selle ümbrusega on Põhja-Uganda hoopis teine reaalsus. Ka seal kihutavad tänavatel mikrobussid ja bodaboda´d ning suurte autodega muzungud; juuakse Nile Speciali õlut ja lõunaks süüakse maisiputru. Aga mikrobussides sumisevad inimesed omavahel hoopis teist keelt kui lõunas, bodaboda juhtideks võivad olla isegi naised, kihutavateks muzungudeks pole mitte rikkad expatid, vaid hoopis arenguabitöötajad ning  Nile Specialit juuakse kordades rohkem ja maisipudru sisse segatase hirssi, mis muudab selle valge võrdlemisi maitsetu käki tumepruuniks ja minu arvates ka nauditavamaks.

Põhja-Uganda keskuseks on linnake Gulu, mille tänaste pangahoonete alustel maalappidel magasid veel eelmise kümnendi esimesel poolel LRA mässuliste röövimiste eest kaitset otsivad lapsed. Enne Gulusse minekut olime korduvalt kuulnud, et linn on viimaste aastatega võimsalt kasvanud, kuna ligi 1,5 miljonit põhja-ugandalast, kes sõja ajal umbes kümme aastat pagulaslaagrites elasid, on nüüd laagritest tagasi koduküladesse kolimas. Tänased noored pole aga laagrist maatööde oskusi kaasa saanud, ning seetõttu pole maaelu väidetavalt kuigi populaarne - pigem kogunetakse ikka linnade lähedusse. Siiski, siiski, Kullari mälestuste põhjal ei ole Gulu viie aastaga nii radikaalselt muutunud. Juurde on kerkinud ehk mõni kahekordne hoone, kuid linnas on tunda väikelinna romantikat – ja paraku ka päris kõvasti sõjajärgset raskust. Võin oma järeldustes olla ülekohtune, kuid kannan tänavatel kakerdavad joodikud, inimeste tõsise oleku ja sigaretilembuse sõjaarmide nimekirja.

Neljast poisist õnnestus meil kohtuda kolmega. Kõige rohkem leidis meie jaoks aega bodabodamehe ametit pidav David. David on vaikne ja raudne mees. Kuna David väga palju ei lobise ja kõigile küsimustele ei vasta, siis jätab ta väga salapärase mulje. Veetsime tema seltsis kolm päeva ning iga veedetud päeva preemiaks saime teada, et tal on veel üks naine. Kokku siis kolm naist ning neljas ja viies laps tulekul. Naistega kohtumised olid väga üürikesed ning mul kriibib hinge, et nendega vestelda ei saanud. Davidi bodabodal libisesime poolteist tundi mudateel Aceti pagulaslaagris suunas. Laagri kunagisest 17 000 elanikust on alles jäänud u 800, sealhulgas ka Davidi esimene naine ja tema kaks last. Kuna jäime ööseks laagrisse, siis oli meil aega Davidi bodabodal ka ümberkaudsed mudateed järgi proovida. Ühel sellisel kihutades osutas David kui muuseas teeäärsele künkale ja mudaonnide kogule „This is Kony´s place“. Joseph Kony – LRA spirituaalne jõhkardist liider on sündinud Acetist vähem kui viie kilomeetri kaugusel! Tundsin end tobeda turistina sonkimas inimeste sõjamälestustes ning edasi istusin Davidi seljataga sõnatult, püüdes võimatut – kujutada ette, millest mõtleb David kihutades üle küngaste ja läbi kõrge heina, kus ta kunagi oli sunnitud LRA halastamatuid käske täitma.

Taamal Kony sünnikodu Kony´s place from the road Foto: Kullar Viimne

Teel Acetisse käisime külas Simonil. Simon on üks neist, kes on pöördunud tagasi oma vanemate külla ning elab nö maaelu. Siia asfaltteed ja ühistransport ei ulatu, küll aga arenguabi töötajad – Simoni õue pealt paistab ehitamisjärgus arstiabikompleks, kelle pumbast saab pere oma vee ning kelle bussiga saab teinekord tasuta linnagi sõidetud. Simoni koduks on suure mangopuu ümber ehitatud kolm mudaonni, kus lisaks Simonile, ta naisele ja kahele lapsele elavad veel Simoni vanemad ning veel kaks väikest poissi (Simoni vennad?). Simoni naine näitab mulle oma „tööruume“ – põllulappi ja kööki – ning jutustab, kuidas ta jäi kooliajal rasedaks ning tuli siis Simonile teatama, et viimane peab ta ära võtma. Simon aumees võttis asja ette ning on praegu naise vanematele lehmade maksmisega poolel teel. Õuelt tagasi teele jalutades kiidan Simonile ta imeilusat naist. Simon naeratab häbelikult vastu ja nõustub, et tal on hea naine.

Viimasel õhtul Gulus järasin õhtusöögiks kanakoiba koos lauakaaslase Michaeliga. Michael on neljast poisist ainus, kes Aceti kutsekoolis õpitud ametiga täna palka teenib – ta töötab ehitajana. Michael tuli otse töölt, kandes keset ekvaatori soojust pikka mantlit ja villaseid kindaid. Michaeli perest vesteldes libises mu pilk laual lebavale ajalehele, mis kuulutas, et Uganda sõjavägi on Kesk-Aafrika Vabariigis metsast kinnipüüdnud LRA komandöri Caesar Acellam Otto. Suutmata oma uudishimu talitseda hakkan artiklit lugema. Michael vaatab üsna külmalt artikli poole ja lausub: „See artikkel on vale. Acellam ei ole 60 aastat vana. 10 aastat tagasi oli ta LRA´ s minu turvamees – see mees on noor“. Olen jälle tummaks löödud. Michael vist märkab minu ehmatust, sest natuke aega hiljem naeratab ta oma sooja naeratust ja kinnitab „But I´m a good boy now“ (Aga praegu olen ma hea poiss). 

Aceti pagulaslaagrisse jäänud üksikud majad Former IDP camp with its solitary houses Foto: Kullar Viimne

In 2007 Kullar stayed in Uganda for 3 months to document a life of four boys in arefugee camp called Acet.  Simon, David, Patrick and Michael have all different stories to tell of their life, but there is something similar in these stories – they were kidnapped as children and forced to join a notorious Lord Resistance Army (LRA). They managed to escape from the army and by the time of filming they were living in a refugee camp attending camp´ s vocational class to maintain professions. This week I accompanied Kullar on his trip to the North where he met the four boys for the first time after five years.  

Northern Uganda is a different realm compared to Kampala and its surroundings. Similarly to Kampala you see a lot of minibuses, bodabodas and muzungus driving big cars. People also drink Nile Special beer and eat maize porridge posho for their lunch. However, travellers in minibuses speak another language, some bodaboda drivers are even women and the muzungus driving big cars are not expats, but development workers. Moreover, instead of taking one Nile Special per night, people here might drink three of them, and inside white posho porridge they add millet, which colours it brownish and adds flavour to this otherwise rather tasteless staple food of most of Ugandans.  

The central town in the North is called Gulu. Before getting there we heard several times that the town has grown a lot in last years due to the elimination of IDP camps. 1,5 million people, who were displaced to the camps during the war are now supposed to be moved back to their villages. However, after ten years in the camp, today´s youth do not know much of a farmer´ s life and they therefore tend to move to towns. Based on Kullar´s memories, though, Gulu has not changed as tragically as we expected – there are some new two-store buildings, but one still feels the small town romance in Gulu. Unfortunately one also notices unforgettable burdens of recent war. I might be too hasty in my conclusions, but I interpret drunken people at the street, seriousness of people and too many smokers as after-effects of the war.  

We managed to meet three of the four boys Kullar befriended with in 2007. The longest time we spent with David – now a quiet and serious young man, who works as a bodaboda driver in Gulu. David, not being very talkative, seems to be mysterious. We spent three days with him and as if a reward, by the end of each day he revealed us that he has one more wife! In total 3 wives and they are expecting his fourth and fifth children. David is still in his early twenties... Unfortunately I did not get a chance to talk to the wives much...

On David´s bodaboda we took an hour and a half ride to Acet – the camp where Kullar met the boys five years ago. In 2007 there were about 17 000 people living here. Today, around 800 people have stayed, including David´ s first wife and two children. As we stayed in the camp until next day we had enough time to try out mudroads in surroundings. Driving in one of them David suddenly pointed at the bush and a bunch of mud huts on our right stating: “This is Kony´s place”. Joseph Kony – the evil of East-Africa was born less than five kilometres from Acet! I realized myself to be an ignorant tourist nosing about people´s war memories. Rest of the ride I was sitting behind David speechless seeking impossible – imagining what David might think about while racing on his bodaboda over the hills and through the bush where he had been forced to war horrors by LRA commanders not too long ago.

Acet Foto: Kullar Viimne

On our way to Acet we stopped to visit Simon. Simon is one the youngsters who has returned to his village. Tarmac roads and public transport does not reach here; but development workers do. Next to Simons´ compound they are constructing a big medical centre. Simon gets water from the pump of this centre, and sometimes he can even get a free lift to town by their transport. Simon is living with his wife, two children, parents and two other kids (Simons´ brothers?). They live in three mud huts built around a big mango tree. Simon´s wife is showing me her garden and kitchen and at the same time tells me of how they two met. They met in Acet and she got pregnant while still at school. She then had come to Simon to break the news and asked Simon to take her as his wife. Simon, a man of honour, did what needed to be done and has by today paied half of the cows he owns to his wife’s parents for marriage. When saying goodbye to Simon I congratulate him for his beautiful wife. Simon shyly smiles and agrees he has a very good wife.

It was our last dinner in Gulu when we met with Michael. Michael is the only one of the four whose daily work is connected to what he learnt in the vocational class in Acet. He is a constructer. He came straight from work, wearing woollen gloves (despite equatorial heat!). Chatting with Michael about his family I notice a fresh newspaper on the table. The front cover announces that Ugandan Army had caught an important LRA commander Cesar Acellam Otto in the bushes in CAR. Being too curious I open the paper and start reading the article. Michael gives a rather cold look at the article and states “They are wrong in this article. Acellam is not in his 60s. Ten years ago he was my escort in the army. He´s still a young man.” I´ve lost my words again. Michael seems to notice this, because a few minutes later he looks at me with his very warm smile and confirms “But I´m a good boy now”.

Selle nädala Mukono külalistemaja meeskond Anette, tööline Geoffry, Olivia, peakokk Andrew, Angela, Fred, manager Sarah Foto: Kullar Viimne

Oma delegatsiooniga Mukonosse saabudes ei teadnud meist keegi, mis tegelikult saama hakkab. Teada oli vaid, et kohaliku koka abiga oli tarvis ära toita külalistemajas samal ajal koolitusel viibivad inimesed. Võrreldes kokaga olime meie ettevõtmisest siiski väga hästi informeeritud – eile õhtul pärast viimast õhtusööki tunnistas ta mulle ja Godwinile, et kuulis alles pühapäeva õhtul meilt, et järgnevad viis päeva on tema juhendada 4 erivajadusega noort. Pühapäeval kohtudes naeratas ta meile oma laia naeratust ja vastas kõigele, mis ütlesime „Yes, please!“. Kuna siin on kombeks jah-ei küsimustele ka tegelikku vastust teadmata jaatavalt vastata, siis ei osanud ma enne esimest treeningupäeva kokast suurt midagi arvata ega oodata. Järgmisel päeval sai selgeks, et puhtjuhuslikult on meie nelja noort sattunud juhendama suurepäraste pedagoogi oskustega meisterkokk Andrew. Andrew suure naeratuse ja hõrgutavate roogade taga peitub väga asjalik ja erivajadustega noorte suhtes ülitähelepanelik professionaal. Andrew pole mitte lihtsalt hea õpetaja ja suurepärane kokk, vaid väga leidlik ja osav noorte tööle rakendaja. Treeningut kokku võttes nentisime, et suurim rõõm oli näha köögis suurt aktiivsust, pidevat õppimist ja sooja meeskonnatööd. Lisaks on Andrew ka väga agar kaasa mõtlema, kuidas me kohviku menüüd peaksime kujundama, kuidas kööki sisustama ning hindama osalenud noorte tugevaid ja pisut nõrgemaid külgi, et kõik end kohvikus efektiivsel ja nauditaval moel arendada saaksid. Loodetavasti ei jää see Andrew ja meie projekti viimaseks ühiseks ettevõtmiseks.

Treeningut kokku võttes palusin kõigil selgitada, mida nad viie päeva jooksul kõige enam nautisid ja mis neile kõige vähem meeldis. Positiivsena toodi peamiselt välja uute retseptide ja toitude tundma õppimist ning meeskonnatööd. Ilmselt viisakusest ja viimase päeva ülevatest emotsioonidest tingituna osutus negatiivse välja toomine treeningus osalejatele keerukaks. Samas pean tunnistama, et kui ring minuni jõudis, siis ei osanud ka mina midagi negatiivset välja tuua. Õnneks saime enda klientidelt lisaks kiidusõnadele ja julgustamisele ka hinnalist kriitikat. Peame õppima paremini aega planeerima ning tarvis on ette võtta korralik treening teenindusoskuste arendamiseks. Nõus! Saab tehtud!:)

We spent last five days in ICU MukonoGuesthouse where we carried out our first training: four persons with disabilities working in the kitchen under instructions of a chef. Primary aim of the training was to find out the challenges that we might encounter when we start operating in our own cafè/ restaurant, being that in Mukono, Kampala or somewhere else. Based on the evaluation meeting we held this morning I am confident to say that the training had been a great success. The most enjoyable was to see a lot of activity, progress and supportive teamwork. Main challenges we identified and will need to work on are time management and service. Just by chance we happened to have an amazing chef to instruct the trainees. Andrew, the chef, is not just excellent in cooking, but he has also very strong pedagogical skills and required sensitivity to work with people with special needs. He very fast got to know each of the trainees and made each of them actively involved at the work. On top of all that his everlasting optimism and big smile just makes working in kitchen enjoyable. Needless to say we have been very lucky to have had him as the first trainer for our project. Hopefully it will not be the last time that Andrew is contributing in our project.

Personally, after months of talking about the project, it was indescribably rewarding to see Anette, Angela, Fred and Olivia enjoying their time in kitchen! Jehaa...!!:)

Jah, mind on tabanud kohvipalavik. Olen alati suur kohvifänn/sõltlane olnud. Ilma kohvita ei alga päev. Või kui algabki, siis ilma minuta. Kuumas kliimas on mu kohvisõltuvust tavaliselt veelgi raskem ohjata – espresso iga paari tunni tagant on hädavajalik, et vältida tujukust ja sihitut loivamist. Esimese kuu möödudes oli minu kohvifänlus taandunud peaaegu olematuks. Selgus, et ma pole siiski nii suur fänn, et lahustuvast nescafe´st rõõmu tunda. Ugandalased ei joo kohvi. Nad joovad teed. Kohvi joovad välismaalased, kes moodustavad linna ostujõulisest elanikkonnast võib-olla lausa enamuse. Seetõttu on igas vähegi korralikumas kohas menüüs küll kohvi olemas, kuid maitse pole suurem asi. Miks nõnda? Lepin, et ugandalased pole suured kohvi joojad, aga tegu on ometigi Ida-Aafrika suurima kohvitootjaga!?! Mõndade legendide järgi Robusta kohvi siit samast Ugandast pärinebki. Tänaseni moodustab Ugandast eksporditavast kohvist pisut enam kui poole Robusta. Ilma Arabicata muidugi ei saa – seda kasvatatakse siin ka. Muuseas suur osa Uganda kohvist lõpetab oma teekonna justnimelt Euroopa kohvitassides, s.h. ilmselt siis ka Eestis. Miks see sama kohvi siin tootmisahela alguses ikkagi kehvemini peaks maitsema? Päris ammendavat vastust pole ma sellele küsimusele saanud, aga tooraines probleem olla ei saa, sest paaril korral on meile siin ka superhead kohvi pakutud. Sel nädalal lausa mitu korda! Üht sellist kohvi õnnestus meil mekkida neljapäeval Kyagalanyi Coffee Ltd kontoris. Sellest külaskäigust sai mu kohvisõltuvus jälle korraliku eufooriasüsti! Tundsin värskelt röstitud kohvi lõhna, surusin oma peos kokku Arabica kohviube ja luristasin mõnuga lihtsat, kuid tõeliselt head presskannukohvi! Jammi!

Tänu kohvikuprojektiga kaasa mõtlevatele inimestele õnnestus meil neljapäeval kohtuda kohviekspordihiiglase Kyagalanyi tegevdirektori David Barryga ning näha nende Kampalas asuvat tehast. Ehkki David peab kohvikuprojekti suureks väljakutseks ning nõustuks ilmselt Michael Gallagheriga, et projekti võiks ka „missioon impossible´ks“ nimetada, siis on ta sellegipoolest valmis meid igakuiselt parimate Kyagalanyi kohviubadega toetama. Lisaks oli Davidil oma kümneaastase Kampalas elamise põhjal jagada olulisi näpunäiteid ning juhtida tähelepanu kohvikuäri edu mõjutavatele olulistele aspektidele. Super põnev!

Armastuse, hoole ja kyagalanyi ubadega hakkame meie küll superhead kohvi pakkuma!

Veel vahepeal toimunust:

I refound my love and passion for coffee this week! As Ugandans are not coffee drinkers at all, it has been rather difficult to find a good cup of coffee in this city. And all that in a country which is the biggest coffee producer in Eastern Africa! By some legends Robusta coffee plant is originating from Uganda! And this coffee is exported all around the globe, biggest part of it ending up in European coffee cups. How come then, that the same coffee I am used to in Europe tastes so differently in its very original land? One for sure the problem cannot be coffee itself, but rather the lack of tradition of preparing it. I feel confident saying this, because we have also had very good coffee in Kampala, made of Ugandan coffee beans.

However, I did refind my love for coffee this week as we had an exciting meeting and a tour at a big coffee export company, called Kyagalanyi CoffeeLtd. Its managing director Mr. David Barry finds our cafè project challenging and would probably agree to Michael Gallagher, who started calling it a missionimpossible. Despite the challenge he is willing to support the cause with Kyagalanyi coffe beans. With love, care and Kyagalanyi beans we will serve super good coffee!:)

More from this week: