Kuna projekti osas hetkel midagi üüberpõnevat ei toimu (ootame minu lemmikasukoha omaniku naasmist Kamplasse ja kirjutame organisatsiooni põhikirja), siis otsustasin sõprade ja pereliikmete vihjetele vastu tulla ja kirjutada sellest, kuidas mul endal siin Ugandas TEGELIKULT läheb. Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi ning olen endiselt esimese lõigu juures. Tahaks vastata lihtsalt lühidalt: hästi läheb! Aga see vist kuigi palju ei ütle. Küsisin enda ümber istuvatelt kodukaaslastelt ja sõpradelt. Äkki oskavad nemad anda parema ülevaate…

Toni: Kui kirik lärmab ja kõik teised on tüdinud, siis tema tantsib. Ja varahommikutel magab ta külalistemaja verandal.

Noora: Siisil läheb hästi. Ta naeratab iga päev. Siisi on sageli kohvikuprojektiga hõivatud. Aga ma ei tea, mis ta täpsemalt teeb. Ma arvan, et ta joob kohvi ja muudkui räägib erinevate inimestega. Ja Siisi mõtleb palju. Tõesõna, palju! Kõigest. Ja tantsib kiriku saatel. Ta on armastusväärne.

Liina: Tal on alati nali varuks. Mitte keegi ei tea kunagi, kus ta on, aga kui ta tagasi tuleb, siis kannab ta oma boda-kiivrit kaenlas. Talle meeldib maailmauudistest rääkida. Ta sööb värsket Itaalia sööki või kohalikku Rolexit (midagi rasvase köögivilja-muna-crepp´i sarnast). Teda on lihtne tantsimast tabada, isegi kui muusikat pole. Aga pole viga, ta oskab juba kohalikke laule laulda… valu, valu, valu…

Mari: Siisil on harjumuseks hommikul väga kõva häälega rääkida. Eriti nädalavahetustel! Ja nüüd rokib ta oma uue taaskasutatavast materjalist kaelakee ja kõrvarõngaga. Varsti on ta päevitus nii pruun, et kohalikud ei tee enam vahet ning ei kutsu teda enam muzunguks. Oo, ja ma olen näinud teda süüa tegemas! See on omamoodi ime!

Deo: Ma ütleks “suurepäraselt!”. Siisi otsib kohvikule asukohta, ta otsib uut kodu, et külalistemajast ära kolida, ja ta käib meiega väljas. Siisi tahab, et boda-boda-mehed sõidaksid väga ettevaatlikult. Siisi ei ütle kunagi, kuhu ta läheb.

Kullar: Siisil on teatavasti ainulaadne nimi, mille vanemad omal ajal välja mõtlesid. Tegu on tõesti isesuguse nimega, sest kuni tänavu juunini oli ta ainsaks Siisiks Eestis. Pole siis ime, et ugandalased ta nime õigesti hääldada ei oska ning teda sissyks (sissy tähendab inglise keeles argpüksi) kutsuvad..  

Kaks kuud on koos oldud ja paljugi võiks välja tuua aga panen siis kirja, mis esimesena pähe kargab: näiteks külmetasin end siin tulises troopikas ära ja ükski arstirohi ei ravinud, Siisi tegi miskit imemöksi, kus oli ingver, küüslauk ja mesi (ning vist midagi salajast veel), sain samal päeval terveks. Näib, et Siisile meeldibki mökse kokku möllida (eriti kui peale saiapuru suurt süüa ei ole), näiteks minu lemmik on banaanimöks. Taibukas on ta ka. Juba esimesel nädalal tervitas ja tänas ning ostis tomateid luganda keeles. Ise küsin siiani Siisilt paaniliselt abi kui mõni vastutulija luganda keeles tervitab, et appi, mis ma nüüd vastama pean. Ja mis puutub tantsimisse, siis nagu Siisi ütleb, pole ta veel ühtki aafriklast trehvanud, kes tantsida ei oska. Nii ongi, Jacksoni Michael jääks siin häbisse. Aga kui Siisi tantsib ja mõni kohalik kutt teda imiteerida püüab, kukub too samuti haledalt läbi. Ja Siisil on iseloomu, kui talle midagi ei meeldi, näiteks pidev muzunguks (valgeks) kutsumine, siis ta lihtsalt ei anna alla ega löö käega (nagu mina), vaid vastab “zili muzungu, nze Siisi!” (mu nimi pole valge, vaid Siisi). Ja liiklus on siin hullumeelne, kohe nii hull, et korra olen juhile karjatanud stopp ja mootorrattalt maha roninud. Siisi on julgem, siiski mitte hulljulgeJ - “SIISI AIN´T NO SISSY!” Nii et Siisiga läheks luurele küll (kui me seda juba ei teeJ ).    

Siisi: Ei eita ega kinnita midagi ülalöeldut. Lisan vaid veelkord, et elu külalistemajas ja sellest väljaspool on väga mõnus!

There is not much interesting going on with the project at the moment (we are waiting for the owner of my favourite place to get back to Kampala and are working on the memorandum for the organization). I therefore decided to answer to the hints of my friends and family and write a post on how I am doing here. I started writing this post five days ago and I have not managed to get further from the first paragraph. I would like to just answer briefly that I am doing fine, but it would not be enough. I therefore decided to ask my friends and housemates what they think of how I am doing. This is what they said...

Toni: She is dancing when the church is playing and everybody else is annoyed. And she is sleeping at the veranda in early mornings.

Noora: Siisi is doing fine. She is smiling everyday. Siisi is often busy with the cafeteria project. But I don’t know what she actually does. I think she drinks coffee and talks and talks with different people. And Siisi thinks a lot. Seriously, a lot. About everything. And dance with the church. She is lovable.

Liina: She has always a joke on her lips. You never know where she is, but when she comes back she has her boda-helmet under her arm. She likes to tell the news about the world. She either eats fresh Italian food or local Rolex. You can find her often dancing even when there is no music. No problem, she is already able to sing the local songs... valu,valu, valu...

Mari: Siisi has a habit of talking really loud first thing in the morning. Especially during weekends! And now she is rocking with her new necklace n earrings made with recycled materials. Soon her tan is so brown that locals won’t see the difference and stop calling her a muzungu. Oh, and I´ve seen her cooking! It´s kind of a miracle!

Deo: I would say “great”! Siisi is looking for a place to start a coffeshop, she is looking for a new house to move away from the guesthouse, she is going out with us. Siisi wants the boda-boda guys to be very careful when they are driving. Siisi never says where she goes.

Kullar: Siisi is a unique name that her parents made up when she was born. It indeed is a name of its own kind, because until this June she was the only one carrying this name in Estonia. No surprise then that Ugandans can not pronounce her name in a right way and, instead, call her “sissy”...

Two months have gone by and many things could be said, but I put down here the first things that pop into my mind: for example I once caught cold in this hot tropical weather and no medication helped. Siisi made some magic goo out of ginger, garlic and honey (and probably something else of secret) and I got better the same day. It seems like she enjoys immingling different goo´s (especially in circumstances where nothing more than crumb is available for dinner). For example, my favourite goo is the banana goo! She´s also nimble: On the first week she was already greeting and thanking people and buying tomatos in Luganda. I myself am still asking for her help if somebody´s greeting me in Luganda, “help me, how should I respond?”. And what comes to dancing, then, as Siisi is saying, she has not yet met an African who can not dance. Truth it is, Michael Jackson would be compromised here. But when Siisi is dancing and some local guy tries to imitate her, he also fails miserably.  And when there is something Siisi does not like, then she has enough character to say it, for example, being often called muzungu. She does not give up (like I do), but replies “Zili muzungu, nze Siisi!” (My name is not muzungu, but Siisi). And the traffic here is crazy, so crazy that I once screamed at the driver “Stop!” and once even got off from the boda-boda. Siisi is more courageous, but still not recklessJ. – “SIISI AIN´T NO SISSY!”. In short, she´s a good companion enough to face the battle with (If this is not what we are doing alreadyJ).

Siisi: Do not confirm, nor deny any of the statements above. I´d only add that life inside the guesthouse and out of it is really enjoyable!