Jah, mind on tabanud kohvipalavik. Olen alati suur kohvifänn/sõltlane olnud. Ilma kohvita ei alga päev. Või kui algabki, siis ilma minuta. Kuumas kliimas on mu kohvisõltuvust tavaliselt veelgi raskem ohjata – espresso iga paari tunni tagant on hädavajalik, et vältida tujukust ja sihitut loivamist. Esimese kuu möödudes oli minu kohvifänlus taandunud peaaegu olematuks. Selgus, et ma pole siiski nii suur fänn, et lahustuvast nescafe´st rõõmu tunda. Ugandalased ei joo kohvi. Nad joovad teed. Kohvi joovad välismaalased, kes moodustavad linna ostujõulisest elanikkonnast võib-olla lausa enamuse. Seetõttu on igas vähegi korralikumas kohas menüüs küll kohvi olemas, kuid maitse pole suurem asi. Miks nõnda? Lepin, et ugandalased pole suured kohvi joojad, aga tegu on ometigi Ida-Aafrika suurima kohvitootjaga!?! Mõndade legendide järgi Robusta kohvi siit samast Ugandast pärinebki. Tänaseni moodustab Ugandast eksporditavast kohvist pisut enam kui poole Robusta. Ilma Arabicata muidugi ei saa – seda kasvatatakse siin ka. Muuseas suur osa Uganda kohvist lõpetab oma teekonna justnimelt Euroopa kohvitassides, s.h. ilmselt siis ka Eestis. Miks see sama kohvi siin tootmisahela alguses ikkagi kehvemini peaks maitsema? Päris ammendavat vastust pole ma sellele küsimusele saanud, aga tooraines probleem olla ei saa, sest paaril korral on meile siin ka superhead kohvi pakutud. Sel nädalal lausa mitu korda! Üht sellist kohvi õnnestus meil mekkida neljapäeval Kyagalanyi Coffee Ltd kontoris. Sellest külaskäigust sai mu kohvisõltuvus jälle korraliku eufooriasüsti! Tundsin värskelt röstitud kohvi lõhna, surusin oma peos kokku Arabica kohviube ja luristasin mõnuga lihtsat, kuid tõeliselt head presskannukohvi! Jammi!

Tänu kohvikuprojektiga kaasa mõtlevatele inimestele õnnestus meil neljapäeval kohtuda kohviekspordihiiglase Kyagalanyi tegevdirektori David Barryga ning näha nende Kampalas asuvat tehast. Ehkki David peab kohvikuprojekti suureks väljakutseks ning nõustuks ilmselt Michael Gallagheriga, et projekti võiks ka „missioon impossible´ks“ nimetada, siis on ta sellegipoolest valmis meid igakuiselt parimate Kyagalanyi kohviubadega toetama. Lisaks oli Davidil oma kümneaastase Kampalas elamise põhjal jagada olulisi näpunäiteid ning juhtida tähelepanu kohvikuäri edu mõjutavatele olulistele aspektidele. Super põnev!

Armastuse, hoole ja kyagalanyi ubadega hakkame meie küll superhead kohvi pakkuma!

Veel vahepeal toimunust:

I refound my love and passion for coffee this week! As Ugandans are not coffee drinkers at all, it has been rather difficult to find a good cup of coffee in this city. And all that in a country which is the biggest coffee producer in Eastern Africa! By some legends Robusta coffee plant is originating from Uganda! And this coffee is exported all around the globe, biggest part of it ending up in European coffee cups. How come then, that the same coffee I am used to in Europe tastes so differently in its very original land? One for sure the problem cannot be coffee itself, but rather the lack of tradition of preparing it. I feel confident saying this, because we have also had very good coffee in Kampala, made of Ugandan coffee beans.

However, I did refind my love for coffee this week as we had an exciting meeting and a tour at a big coffee export company, called Kyagalanyi CoffeeLtd. Its managing director Mr. David Barry finds our cafè project challenging and would probably agree to Michael Gallagher, who started calling it a missionimpossible. Despite the challenge he is willing to support the cause with Kyagalanyi coffe beans. With love, care and Kyagalanyi beans we will serve super good coffee!:)

More from this week: