Apr 1, 2012
Kirjeldan pisut tingimusi ja kohta, kus me
üldse elame. Meie praeguseks koduks on „linnake“ Nansana – see on Kampala
pikendus. Väga raske on hinnata, kui
suur Nansana olla võiks, sest asula veereb tee äärt mööda ning seda, mis
teeäärsete majade taga on, pole väga hästi teada. Ilmselt teised majad.
Seadsime end sisse UPA külalistemajja. UPA on
organisatsioon, mis muuhulgas korraldab ja vahendab rahvusvahelisi vabatahtlike
Ugandasse tegutsema. Nende kontoriga samas majas on külalistemaja, kus
vabatahtlikud elavad. Meie esimeseks üllatuseks oli, et oleme sõitnud teise
maailma otsa, kuid meie kümnest kodukaaslasest 5 on ikkagi lähinaabrid
soomlased. Soomlased ei paista ka ise kuigi rõõmsad olevat, et neid ühte kohta
nõnda palju kokku on kogunenud. Kui
üleeile kuulsime, et saabumas on veel üks soomlane, siis hakkasid kõik
soomlased koos virisemaJ. Lõbus on soome keelt enda ümber
kuulda. Oleks nagu Tallinnas…J
Külalistemaja tingimused on sellised nagu
väiksena suviti vanaema juures: maja taga on välikäimla, jooksvat vett ei ole
(sest ehkki vihmaperiood pidi juba kuu aega tagasi hakkama, siis sadas eile
alles esimest korda korralikult vihma), internetti muidugi ka mitte. Peamiseks
erinevuseks ehk, et kui väiksena sai vanaema metsades päris mitu päeva pesemata
lipata, siis siinse kollase tolmu tahan küll vähemalt korra päevas maha pesta,
enne oma tuppa sisenemist. Tegelikult on seda punast tolmu mu tuppa ikka
omajagu kogunenud, sest üleeile öösel kolis minu pisikesse tuppa sisse juba
esimene suur prussakas!:) Teda oma sääsevõrgu ja luganda keele õpiku tagant
jälgides tundus teine algul üsna jõuetu ning uskusin, et saan temaga ise
hakkama. Lõpuks pidin siiski kanadalasest vabatahtlikku appi kutsuma ja nö
„naist panema“. Tal ei jäänud muud üle, kui „meest panna“ ja prussakas surnuks
trampida.
Päris Kampalas sees oleme seni käinud kaks
korda: esimene kord koos külalistemaja hooldaja Eddy´ga, kes meile kõige
tähtsamaid kohti näitama pidi ning teine kord juba omapead. Panin jälle naist
ja jooksin Kullari järel silmad kinni üle tee kõigi boda-bodade, veoautode,
autode, rataste ja inimeste vahel. Kampala vanalinn on tõepoolest väga tihedalt
inimesi täis. Õnneks pole see väga suur ala ning sealt eemale mäkke tõustes on
võimalik jälle kahekesi kõrvuti kõndida. Kõik bussid, millega linna saab,
viivad meid sinna alla ülerahvastatud auku, kust siis küüntega kotist kinni
hoides ja silmad kinni teid ületades aegamööda kõrguste suunas tuleb
ronida. Üks võimalust sellest august välja
ronida on ronida Kampala Road´i suunas. See on suur tänav, mille ääres jäid
silma ka kohvikud ning hinnasiltidega toodetega poed. Jõime seal oma esimese kohaliku kohvi! Ehkki
Uganda on väga suur kohvi tootja ning
mõningate andmetel Robusta kohvi just siit pärinebki, siis kohalikud kohvi ei
joo. Rikkamad pistavad hoopis teepaki kuuma piima sisse, valavad sinna juurde
rohkelt suhkrut ning joovad seda. Ometi pole ma kaotanud veel usku, et kohvikus
kohvi pakkuma hakkame. Seega katsun külastada võimalikult palju kohvi pakkuvaid
kohti. Esimese kogemuse põhjal tundub, et linna parima kohvi pakkumine ei
tohiks väga keeruliseks osutuda. Nimelt kohv, mida jõime, oli üsna rõve.
Tellisin väga suure latte, mida serveeriti õllekannus, peal hästi palju vahtu
ja cappucinole omane südameke. Hinnaks 7 000 kohalikku raha (pisut üle
kahe euro), maitse… polnud. Lahustuva nescafè kohviga teeme endale hommikuti
väga palju paremat kohvi. Aga! See oli
alles esimene kohvi! Juba täna läheme teist otsima!
Kullar. Kullar on mõnus reisikaaslane.
Kannatlik kuulaja, mitte kunagi konflikte. Kuna tema mind nö dokumenteerib,
siis seni on tulnud mõttesse teda vastu dokumenteerida kahel teemal: a.
Malaaria, b. Äpardused kohviga.
- Malaaria. Paistab, et Kullar on saadetud Ugandasse Euroopa meditsiini teadlaste poolt laborihiireks testima kui kaua üks Muzungu ilma sääsevõrguta vastu peab. Oleme siin olnud nüüdseks kuus ööd vist, kuid üle Kullari ukse piiludes näen, et võrku ta endiselt üles ei pane. Esimesed kolm ööd magas lihtsalt külma kõhuga ilma võrguta. Neljandal ööl kuulsin juba närvilist sääskede tapmist. Selle järgsel päeval meenutasin korduvalt, et peame talle sääsevõrgu ostma. Võrk sai ostetud, kuid seni on ta ikka vabandusi leidnud, miks seda võrku veel üles pole pandud. Ainus kohalik, kes seni tunnistanud on, et ilma võrguta magab, kurtis eile, et tal on vist malaaria.
- Äpardused kohviga. Ehkki me väga tihti kohviga ümbritsetud pole, siis juba lendudest saati suudab kohvi läheduses Kullar alati midagi ümber ajada. K6ige sagedamini tähendab see lihtsalt kohvi maha pillamist, kuid Kampala peatänaval esimest kohvi „nautides“ kadus minu fotoka mälukaart kohvi sisse.:) Mälukaart töötab, kohvi oli nagunii halb ja mina sain palju naerda. Ootan järge.. Tänase hommikuse kohvi olla Kullar ilma ühegi põletuse ja muu probleemita valmis saanud. See eest valasin mina blogi kirjutades kogu kohvi oma voodisse ümber.
Hahaa - nii et kohvikublogis saab olema eraldi nurk kohviblogi jaoks:)
Muide, tänavaületamisel on minu kogemuste põhjal vaid üks nipp - ära kiirusta, mine aeglaselt:)