Üks selle nädala põnevaimaid ettevõtmisi oli linnavalitsuse külastamine, kus käisime uurimas kauplemisloa ja tervisenõuete telgitaguseid. Kõiksugused nõuded, reeglid ja load on pigem valdkond, mida ma superpõnevaks ei pea, aga avastusprotsess oli päris vahva.

Linnavalitsus on suur pikkade, kõledate ja räämas koridoridega maja, kus iga ukse taga toimub miski asjaajamine, aga pole kuigi lihtne aru saada, mis ukse taga mis asju aetakse. Õnneks ei olnud ma selle hoonega tutvumas üksi, vaid koos Samiga, kes oma õpetaja töö tõttu sellesse suurde hoonesse üsna sageli satub ning koridorides teed küsides suudab ta hoone külastajatel ja töötajatel vahet teha.

Nii kauplemisloa kui ka tervisenõuete osakonnas töötavad abivalmid inimesed. Euroopa stiilis brošüüre ja dokumente selgete reeglitega loomulikult pole. Et võimalikult palju infot saada, siis tuleb osata ise küsimusi esitada. Kui maksude kohta ise ei küsi, siis nad sulle neist ei räägi ka. Laias laastus käib kauplemisloa saamine Ugandas risti vastupidi Euroopale (õnneks!). Esiteks tuleb toidukoht avada! Kui koht on avatud, siis võib kutsuda terviseinspektori kontrolli tegema (sest kuidas saaks inspektor kontrollida toidu käitlemist, kui seda veel ei käidelda?). Alternatiivina võib ka lihtsalt oma äri ajada ja oodata, et inspektor ise kontrolli tegema tuleks. Inspektori positiivset vastust kinnitava kirjaga saab esitada avalduse kauplemisloa jaoks. Seejuures pole kauplemisloa saamiseks veel ilmtingimata tarvis registreeritud juriidilist keha. Lühidalt: kaupmehe mure on kärmelt kauplema asuda ja küll siis inspektorid ja load ka tulevad…

Tublide küsijatena (Sam on väga hea suhtleja!) saime kauplemislubadega tegelevast osakonnast saagiks kaasa koopiad kauplemislubade tariifidest ja kohalikust linnale tasutavast maksust.

Ka tervisenõuded loetleti meile kenasti ette. Põhimõtted on laias laastus Eestile sarnased, kuid paindlikkust on neis reeglites kõvasti rohkem. Ette loetleti valdkonnad, millele terviseinspektor kontrolli tehes tähelepanu pöörab, kuid meid ei valgustatud selgete standardite olemasolust. Tervisenõuded on seega pigem stiilis: „Toidu valmistamiseks peab olema selleks ette nähtud ruum korralike tingimustega.“ – meetreid ja ruumi sisustuse osas kindlaid reegleid pole. Samas peab toidukohal olema näiteks selgelt tähistatud ja eraldatud meeste ja naiste WC. Päeva üllatuseks sain teada, et Kampala terviseinspektsioon eelistab WC´s latriine WC potile! Selle punkti selgitamine tundus kõigile ruumis viibivale neljale mehele piinlikkust valmistavat, aga idee ise on lihtne ja loogiline: mida ei puutu, see ei saa sind ka millegagi nakatada!:)

Veel vahepeal toimunust:

-          Sõnastasime Sami ja Godwiniga projekti missioon,visioon ja strateegia ning juhatuse koosseisu.

-          Kinnitasime tegevuskava kohviku avamiseni

-          Bluesky kooli õpilased valmistasid lääne vabatahtlikele järjekordse imehea õhtusöögi (sarnane üritus, mille järel 2010.- aastal Jüri kohvikuprojekti mõttega lagedale tuli)

-          Otsustasime ülejärgmisel nädalal läbi viia Mukono külalistemaja köögis piloot-treeningu, kus neli erivajadusega noort kokka assisteerima asuvad

-          Kohtusime väga eduka hollandi pagarikohviku Brood manageriga ning expatide seas väga populaarse loungi/restorani MishMahsi omanikega. Mõlemad jagasid oma kogemusest õpitut ning on valmis ka edaspidi nõuannetega abistama.

-          Kohtumine KSPH juhtkonnaga – nende heakskiit projektile ja nõusolek juhatuses kaasa lüüa

-          Nõusolek UPAlt ja ICUlt juhatuses kaasa lüüa

Godwin ja Bluesky kooli õpilased valmistatud õhtusöögiga

Kes veel näinud pole, siis postitasin FB ka mõned pildid!