In late March 2012 I changed my freezing motherland Estonia for nine months with Ugandan capital Kampala. I left with a goal which some called "Siisi´s mission impossible": to open a small cafè which provides first job experience to the youth with special needs.

2012 a märtsi lõpus vahetasin ma karge Tallinna Uganda pealinna Kampala vastu. Ma sõitsin üheksaks kuuks Kampalasse, et viia ellu plaan, mida mõned kutsuvad "Siisi mission impossible"-ks: käivitada Kampalas väike kohvik, mis pakub esmast töökogemust erivajadustega noortele.

Apr 28, 2012

Latriinid või potid

Üks selle nädala põnevaimaid ettevõtmisi oli linnavalitsuse külastamine, kus käisime uurimas kauplemisloa ja tervisenõuete telgitaguseid. Kõiksugused nõuded, reeglid ja load on pigem valdkond, mida ma superpõnevaks ei pea, aga avastusprotsess oli päris vahva.

Linnavalitsus on suur pikkade, kõledate ja räämas koridoridega maja, kus iga ukse taga toimub miski asjaajamine, aga pole kuigi lihtne aru saada, mis ukse taga mis asju aetakse. Õnneks ei olnud ma selle hoonega tutvumas üksi, vaid koos Samiga, kes oma õpetaja töö tõttu sellesse suurde hoonesse üsna sageli satub ning koridorides teed küsides suudab ta hoone külastajatel ja töötajatel vahet teha.

Plakat tervisenõuete osakonna seinal
Foto: Kullar Viimne

Nii kauplemisloa kui ka tervisenõuete osakonnas töötavad abivalmid inimesed. Euroopa stiilis brošüüre ja dokumente selgete reeglitega loomulikult pole. Et võimalikult palju infot saada, siis tuleb osata ise küsimusi esitada. Kui maksude kohta ise ei küsi, siis nad sulle neist ei räägi ka. Laias laastus käib kauplemisloa saamine Ugandas risti vastupidi Euroopale (õnneks!). Esiteks tuleb toidukoht avada! Kui koht on avatud, siis võib kutsuda terviseinspektori kontrolli tegema (sest kuidas saaks inspektor kontrollida toidu käitlemist, kui seda veel ei käidelda?). Alternatiivina võib ka lihtsalt oma äri ajada ja oodata, et inspektor ise kontrolli tegema tuleks. Inspektori positiivset vastust kinnitava kirjaga saab esitada avalduse kauplemisloa jaoks. Seejuures pole kauplemisloa saamiseks veel ilmtingimata tarvis registreeritud juriidilist keha. Lühidalt: kaupmehe mure on kärmelt kauplema asuda ja küll siis inspektorid ja load ka tulevad…

Tublide küsijatena (Sam on väga hea suhtleja!) saime kauplemislubadega tegelevast osakonnast saagiks kaasa koopiad kauplemislubade tariifidest ja kohalikust linnale tasutavast maksust.

Ka tervisenõuded loetleti meile kenasti ette. Põhimõtted on laias laastus Eestile sarnased, kuid paindlikkust on neis reeglites kõvasti rohkem. Ette loetleti valdkonnad, millele terviseinspektor kontrolli tehes tähelepanu pöörab, kuid meid ei valgustatud selgete standardite olemasolust. Tervisenõuded on seega pigem stiilis: „Toidu valmistamiseks peab olema selleks ette nähtud ruum korralike tingimustega.“ – meetreid ja ruumi sisustuse osas kindlaid reegleid pole. Samas peab toidukohal olema näiteks selgelt tähistatud ja eraldatud meeste ja naiste WC. Päeva üllatuseks sain teada, et Kampala terviseinspektsioon eelistab WC´s latriine WC potile! Selle punkti selgitamine tundus kõigile ruumis viibivale neljale mehele piinlikkust valmistavat, aga idee ise on lihtne ja loogiline: mida ei puutu, see ei saa sind ka millegagi nakatada!:)

Veel vahepeal toimunust:

- Sõnastasime Sami ja Godwiniga projekti missioon,visioon ja strateegia ning juhatuse koosseisu.

- Kinnitasime tegevuskava kohviku avamiseni

- Bluesky kooli õpilased valmistasid lääne vabatahtlikele järjekordse imehea õhtusöögi (sarnane üritus, mille järel 2010.- aastal Jüri kohvikuprojekti mõttega lagedale tuli)

- Otsustasime ülejärgmisel nädalal läbi viia Mukono külalistemaja köögis piloot-treeningu, kus neli erivajadusega noort kokka assisteerima asuvad

- Kohtusime väga eduka hollandi pagarikohviku Brood manageriga ning expatide seas väga populaarse loungi/restorani MishMahsi omanikega. Mõlemad jagasid oma kogemusest õpitut ning on valmis ka edaspidi nõuannetega abistama.

- Kohtumine KSPH juhtkonnaga – nende heakskiit projektile ja nõusolek juhatuses kaasa lüüa

- Nõusolek UPAlt ja ICUlt juhatuses kaasa lüüa

Godwin ja Bluesky kooli õpilased valmistatud õhtusöögiga

Kes veel näinud pole, siis postitasin FB ka mõned pildid!

Read More 0 comments | Posted by Siisi

Apr 18, 2012

Kõik saab alguse boda-bodast/ Everything gets started from being on boda-boda

(Short English version below)

Boda-bodal Iguanasse

Täna sajab. Eks sadanud on ennegi, kuid täna sajab korralikult. Nii korralikult, et mootorrattataksol (boda-bodal) linna kihutades meenuvad eelmise aasta paduvihmased rattasõidud Amsterdami äärelinna loengutesse. Seekord olen teel Kampala populaarsesse baar-klubisse Iguanasse, et kohtuda selle hollandlasest omanikuga. Iguana katuse alla joostes muigan omakeskis, et olen valinud väga hollandiliku päeva Okkega kohtumiseks. Läbimärjana inimeste ette ilmumine oleks ju muidu ebamugav, aga hollandlased on vihmas rattaga sõitmisega ja läbimärjaks olemisega harjunud.

Taamal üks boda-boda mees ootamas järgmist klienti

Okke on Iguanat pidanud juba neli aastat ja räägib sarnaselt teiste siinsete välismaalastega, et Ugandas on väga palju ärivõimalusi, kuid kõik võtab kauem aega ning milleski ei saa kuigi kindel olla. Ka enne Okket oli Iguana tänases asukohas baar, kuid mitte kuigi edukas. Hollandlane on koos oma äripartneriga kohale korralikult elu sisse puhunud ning nädalavahetustel näeb siin palju õnnelikke muzungusid õlut rüüpamas ja kohalike vahel tantsimas. Ka mina sain oma esimeste Aafrika tantsusammude ja puusanõksudega maha just siin samas mõni nädal tagasi.

Seekord ei ole tulnud ma Iguanasse puusa nõksutama, ega Uganda superhead Nile Specialit jooma. Olen siin, kuna Iguana all, tänavakorrusel, on päris palju kasutamata pinda, millel võiks ehk kohvi, teed ja muud paremat serveerida. Koha plussiks on superhea asukoht ning Iguana oma tuntusega teisel korrusel. Mõistagi kaasneb hea asukohaga kõrge hind. 2010.-l aastal tehtud kohviku eelarvesse arvestatud üürist on Iguana aluste ruumide rent 3 korda kallim. Probleemiks võib osutuda ka baarist tulev peomüra ning asjaolu, et kohvikuruumid oleksid vaid hoone sees, ilma selge visuaalse avatuseta tänavale. Vihmast läbimärja ja värisevana unustasin ruume pildistada, kuid eks seal hoones sees ongi praegu lihtsalt tühjus ja kõledus. Endiselt ei rutta otsustama, aga olen ühe plaan A, B, C või D võrra jälle rikkam!

Boda-bodal haiglasse

Tänase boda-boda sõiduga sarnaselt algas ka teine „seiklus“, mida jagada – minu esimene haiglakülastus!

International Hospital Kampala
Foto: Kullar Viimne

Reedel otsustasin väikese peavalu tõttu pikka bussisõitu vältida ning sõita linnast koju boda-bodaga. Vihma seekord ei sadanud, kuid veetsin liigagressiivse sõidustiiliga bodajuhi selja taga närvesööva tunni. Hoolimata minu pidevast noomimisest, kiljatustest ja lõpuks ka rahaga meelitamisest kihutas bodamees ilma igasuguse hirmuta üle ristmike, kõnniteed ja lompide ning läbi kihutavate busside, autode ja teiste endasuguste. Kõige selle vahele noomis ta minu hirmu ning soovi sõita mõttetult kaugele. Päris koduni ta mind lõpuks ei toonudki. Väike peavalu oli koju jõudes muutunud väljakannatamatuteks torgeteks otsaesisel, külmavärinateks ja palavikuks. Kuna enesetunne ei paranenud, siis voodisse läksin usus, et olen malaariasääselt hammustada saanud. Järgmisel päeval läksin Kampala Rahvusvahelisse Haiglasse oma hirmule tõestust otsima.

Head uudised: veri on malaariast puhas!
Foto: Kullar Viimne

Tee haiglasse oli pikk ja tüütu, kuid minu hingele rahu toomiseks hädavajalik. Kampala Rahvusvaheline Haigla on erakliinik, mis jättis imehea mulje. Erinevalt minu viimastest haiglakülastustest Tallinnas käis Kampala haiglas kõik kui kellavärk. Ülisõbralik personal juhatas meid kiiresti läbi üldkontrolli, arstikabineti ja labori, kus malaariatest tehti. Iga ruumi külastuse vahel tuli küll kassas rahakotti kergendada, kuid vastutasuks pakuti naeratavaid, puhanud ja viisakaid meedikuid. Haiglast lahkusin 43 000 ushi (13,5 eur) võrra kergema rahakotiga ning kolme hea uudisega: mu veres ei olnud malaariat, olin kaalus alla võtnud ning kasvanud kolm sentimeetrit! Heade uudiste tähistamiseks lubasin endale haigla kohvikus šokolaadi brownie ja tõelise maitsega kohvi (veel üks plusspunkt haiglale!). Paar päeva hiljem kadus ka palavik ja peavalu.

Vahepeal on boda-boda sõidutanud mind veel paarile koosolekule Sami ja Godwiniga, visiitkaarte tegevasse büroosse, Kampala erinevatesse linnaosadesse, söögikohtadesse, kohtumistele jne jne

Jammi. Kohvi Cafè Papis
Foto: Kullar Viimne

Ugandas kasutavad kõik visiitkaarte. Loodan nüüd ka tõsiseltvõetavam olla.

Everything gets started from being on boda-boda

It´s raining today. It has been raining before, but today it is raining a lot. It´s raining so much that on my way to the city, sitting on a motorbike taxi (boda-boda), the heavy rain recalls me of my bike rides in Amsterdam’s rain last year. However, this time I am on my way to Iguana, to one of the popular bars/clubs in Kampala, in order to meet its Dutch owner. Running from rain to get covered by the roof of Iguana I am smiling on my own, thinking I had chosen the best day to meet Okke, because while otherwise it is strange to appear at meetings being completely wet, based on my experience in classes in Amsterdam the Dutch seem to be really used to it.

Okke has been running Iguana for four years. Similarly to other foreigners in this country, also Okke finds Uganda to be rich in business opportunities with its main problem being that everything takes a lot of time and you must always be ready for the unexpected. There was a bar at the place of Iguana already before Okke came in, but it was not doing too well. Now Okke and his business partner have managed to work the place up so that in weekends one can find here a lot of happy muzungus enjoying their beers and dancing among the Ugandans. My very first African dance steps were made on this same dance floor a few weeks ago.

However, this time I did not come to Iguana to dance or drink notorious Nile Special. Instead, I´m here, because there is some space on the ground floor of Iguana, and this space could be used for serving tea and coffè – i.e. for my project. The great advantage of opening cafè here would be its great location. Secondly, having Iguana with its customers around might also be a strong advantage. Needless to say, a good location also costs money. The rent of this place is three times higher than that which was scheduled in our budget in 2010. In addition, the noise from Iguana and the fact that the place is inside the building and thus not too visible from the street, can also be regarded as disadvantages. Being all wet and shivering I forgot to take a photo of the place. Anyway, I am not rushing to make decisions, but there is now one more plan A, B, C or D in the back of my head!

Meanwhile boda-boda has also brought me to some meetings with Sam and Godwin, to the office to print business cards, to hospital, to different parts of the city, to restaurants, cafès, to meetings etc etc

Read More 0 comments | Posted by Siisi

Apr 15, 2012

Bargaining Ugandan style

Buying vegetables from a lady in Nansana:

Siisi: Hello! Oly´otya? (How are u?)

Lady: Gyendi, nyebo (Fine, Miss). What do you want?

Siisi: I want some tomatoes.

Lady: This one is 400 (about 12 euro cents)

Siisi: Wow! So much! But if I want five?

Lady: It is 400 for one, but if you take 5, it´s 500.

As the lady had just given me 80% discount I could not resist and bought five.

Read More 0 comments | Posted by Siisi

Apr 9, 2012

Hunting thugs in Mukono

Mukono asub piirkonnas, mille elanikkonna kasv teeb wikipeedia andmeil ära kogu Ugandale. Ehkki Mukono asub vaid 30 km Kampalast idas, siis tundub, nagu oleksime saabunud uuele maale – maale, kus rohi on rohelisem, majad suuremad, toiduriiulid kõrgemad, tänavad tühjemad, sisalikud inimsõbralikumad ja riided inimeste seljas värvilisemad.

Linna serval asub suur kompleks, kus Uganda Kristliku Ülikooli õpilased moodsa peamaja ümber puude all raamatuid loevad ja helgest tulevikust unistavad. Ülikoolist veel edasi mägise tühermaa tipul jõuame suure raudvärava taha. Värav avaneb ja olemegi kohal – ICU Mukono külalistemaja, esimene potentsiaalne asukoht kohvik-restoranile.

Esimese emotsioonina jääb silma puhtus ja organiseeritus, teisena vaade. Juba külalistemaja parklast avaneb võimas vaade üle ümbritsevate majade ja küngaste kuulsale Viktooria järvele. Mukonosse öömajale tulijad paigutatakse Uganda traditsioonilisi ümmargusi savionne meenutavatesse majakestesse. Külalistemaja maksimaalne mahutavus pidavat olema umbes 35 inimest. Meie saabudes on külalisi null – trügida pole tarvis.

ICU Guesthouse

Mõistagi tahan meie kohvik-restoranile ka kliente ning uurin, kuidas neil külastajatega lood on. Hollandlasest Henrik ICU´st tunnistab, et koht vajab värskendamist ning elu sisse puhumist. Just seda ta Ugandasse tegema tuligi. Külalistemaja haldab tema äripartner Sander, kuid Sander on ise muude tegemistega hõivatud. Seni on külalistemaja küll kenasti korras hoitud, kuid klientide otsimise ja koha promomisega pole tegeldud. Nüüd on Ugandasse saabunud Henrik, kelle plaaniks on hakata külalistemajas läbi viima treeninguid ja koolitusi, ning meelitada mäe otsa mõnusalt aega veetma ka puude all usinalt raamatuid lugevad üliõpilased. Esimene koolitus algab juba ülehomme – teemaks noorte ettevõtlikkus ja osalejaid u 20. Külalistemaja manager Sarah räägib järgmisel hommikul, et isegi Mukono elanikud ei tea praegu veel kohast midagi ning arvavad siiani, et mäe otsas on lastekodu, mille miski kristlik lääne organisatsioon 90ndatel ehitas. Sarah loodab, et pärast esimest koolitust kleebivad nad linna plakateid täis ja liiklus mäe ja alllinna vahel kasvab.

Lühidalt mõned Mukono külalistemaja plussid ja miinused:

Miinused:

- Külalistemajal puudub tänasel päeval pidev klientuur

- Erivajadustega noorte eraldatud mäe otsa viimine ei taga erilist integreeritust tavaühiskonda

Restorani köök/ Restaurant kitchen

- Erivajadusega noored peaksid elama külalistemajas, eemal senisest elust

- Muzungud elavad Kampalas – külalistemaja on riigi keskusest liiga kaugel

Plussid:

- Võimalik hoida kulud madalad: olemas ruumid ja suur osa köögi sisustusest

- Koht ise on väga ilus ja väikese arendamise järel turisti ootustele vastav

- Tugeva Uganda kogemuse ja missioonitundega ICU kui organisatsiooni partnerlus

- Piisavalt väike ja rahulik keskkond alustamiseks noortega, kes pole kunagi varem töötanud

- Suurepärane keskkond töötamiseks vaimupuudega noortele

Kullari esimene mõte oli „igav!“ – see kaunis ja rahulik keskkond ei pruugi dokfilmi kangelase teele (loe: minu teele) tuua oodatud draamat, kihutavaid autosid, täitmata lubadusi, konflikte, hirmu, pisaraid…J Õnneks sündis Kullaril juba alternatiivne plaan – teha film hoopis külalistemaja valvurist, kes hakkas pimeduse saabudes vibuga ringi jalutama. Uurisime, keda ta kütib. He´s hunting thugs. (Ta kütib pätte).

Mukonole veel kriipsu peale ei tõmba, kuid nimesilte veel toolide ja laudade külge ka lööma ei hakka.

Mukono is situated in the district which according to Wikipedia is the fastest growing in Uganda. Although Mukono is only 30 km out of Kampala it seems as if we had arrived to another country – the country where the grass is greener, houses bigger, food shelves in shops longer, the streets emptier and the lizards more human friendly.

In the outskirts of Mukono there is a huge complex where the students the Ugandan Christian University sit under trees, reading books and dreaming of bright future. Following the road up the hill we arrive at a big iron gate. The gate opens and we have arrived! Arrived at the ICU Mukono Guesthouse – the first potential location for the cafè.

Firstly I notice how clean and well organized everything is and a minute later I´m already carried away with the beautiful view on famous Lake Victoria. The guesthouse can host max 35 people, at the moment there are exactly 0 visitors. Needless to say, the cafè/restaraunt we will open requires customers. I thus ask how much visitors the place usually has. A Dutchman Henrik from the ICU admits that the place needs to be promoted and that this is actually the reason he is in Uganda now. He is starting to organize trainings in the guesthouse and he is also planning to attract students from the University. The first training starts already on Tuesday. The next day the manager of the guesthouse tells me that currently not even the residents of Mukono know about the guesthouse, because no publicity has been done. However, she expects to fill the city with posters right after the first training.

In brief:

Neg

- At the moment no customers

- Taking disabled youth at the distant hill separates them from the society instead of integration

- Disabled youth should live at the guesthouse, away from their current life

- The muzungus live in Kampala – the guesthouse is too far

Pos

- Cost effective: the rooms are there

- With a lot of potential for tourists

- Possibility to work aside the ICU – and organization with experience in Uganda

- Not too requiring for the disabled youth for whom it is going to be the very first time to be exposed to the customers

- Very relaxing atmosphere for the mentally disabled

I´m not excluding the guesthouse from the options, but I will also not start nailing the names of chair and table owners on the furniture yet.:)

Õlakoti ja bussimuzungu?

Jack Fruiti müüja Nansanas

Tänase kohaliku päevalehe teise lehe uudiseks on „Research reveals heavy school bags causing children back pain“ (Uuringud tõestavad, et rasked koolikotid põhjustavad lastel seljavalu). Samas lehes kirjutatakse, et tuhandest sündivast lapsest sureb Ugandas 54 ning 100 000st sünnitavast naisest sureb 345. Esmalt tundub võõras, et uudis koolikotti kandvate laste seljavalust ületab üldse uudisväärtuse ühiskonnas, kus veel endiselt sureb lihtsa meditsiinilise toe puudumise tõttu igal aastal nõnda palju inimesi. Selline vastuolu on väga hea näide sellest, kui mitmetahuline on Kampala, ehk ka kogu Uganda ja kogu Aafrika. Siin elab inimesi, kes sarnaselt Eesti lapsevanematele muretsevad õigustatult oma võsukeste liiga raskete koolikottide pärast ning samas elab siin palju inimesi, kelle igapäevaseks mureks on tühi kõht ning arstiabi puudumine. Olles ise pärit üsna klassitust ühiskonnast on mõneti keeruline end selles maailmas identifitseerida. Pelgalt minu valge nahk (muzungu) seab loomulikult juba vägevad piirid igasugusele iseenda identifitseerimisele, kuid siiski tundub, et ka kohalikud teevad vahet üliõpilastest ja rahata seljakotimuzungudel ja suurte autodega muzungudel. Heh. Kes olen siin aga mina? Rolle vahetav õlakoti ja bussimuzungu?

Meie kodu lähedane Uganda

Homme hommikul kõnnin oma vanaema maakodu meenutavast kodust bussimuzunguna suure teeni, kus hääletan end bussimuzunguna hinda kaubeldes bussi peale. Kampala ülerahvastatud vanas kesklinnas bussist väljudes manan ette seljakotimuzungu näo. Tõstan oma koti küll risti üle õla kõhu peale, kuid katsun teha näo, et seal sees pole midagi väärtuslikku ning kõnnin sirge selja ja ükskõikse näoga ühtlases tempos ja sirget sihti hoides mäest üles moodsa Kampala suunas. Mitmest suunast kostab hüüatusi „muzungu, how are you?“ , „where are you going, muzungu?“, what are you looking for, muzungu?“. Enamust neist ignoreerin, kuid mõnele vastan käega enesekindalt ringi joonistades „We are around“, viidates, et me ei vaja transporti ja saame ise hakkama. Ületan enesekindlalt tänavaid, kus sõidab autosid, busse, mootorrattaid ja jalgrattaid täiesti suvalises suunas, suvalisel kiirusel, suvalisel ajal ja suvaliste reeglite järgi. Vanalinna august välja jõudes ja Kampala Roadi mööda ida suunas liikudes muutun aegamööda jälle bussimuzunguks. Jalutuskäigu sihtpunktiks on linna peeneima hotelli restoran, kuhu jõudes olen muutun asjalikuks, analüütiliseks ja kõikvõimsaks maailmapäästjamuzunguks. Selline loodan välja paista kõrvalt, kuid eks homne päev näitab, kuivõrd see õnnestub.:)

Kampala Road - moodne Kampala

Kohviku edendamisest....

Minu igapäevane töö Ugandas ei erine seni kuigi palju sellest, mida tegin Eestis kohviku käivitamiseks valmistudes. Teisisõnu mööduvad päevad erinevate inimestega kohtudes ning nende arvamusi kogudes. Ehkki mõistan, et vestlustest sünnib ükskord tõde, siis tuleb tunnistada, et tahaks juba kulbi kätte võtta ja kokkama hakata, mitte enam sellest rääkida, rääkida ja rääkida. Õnneks on mul õnnestunud kohtuda väga mõnusate inimestega ning siiski ka uusi mõtteid üles noppida.

Nagu eelmises postituses pisut vihjasin, siis praegu olen enda jaoks peamiselt välja selgitamas kaht küsimust:

Kes peaksid olema kohviku kliendid?
Mis sorti koha on võimalik olemasoleva rahaga avada?

Kahjuks olen Ugandasse saabumisest saadik kuulnud üsna palju arvamust, et keskmine ugandalane peab puudega inimest ebaõnne toojaks – kohati lausa sel määral, et puudega inimest ei julgeta isegi mitte puudutada, kartes, et halb needus võib enda järglastelegi külge hakata. Samas on antud ka lootust, et rikkamad ja haritud kohalikud on muutumas ühiskonna valukohtade suhtes tundlikumaks ning sooviksid lausa oma panusegi anda. Selle põhjal tundub, et oleks liialt optimistlik suunata kohvikut keskmisele ugandalasele, sest nõnda ei pruugi olla kedagi, kes üle kohviku ukseläve astuks ning isemajandav kohvik jääks vaid unistuseks. Kokkuvõttes kaldun seega praegu uskuma, et mõistlik oleks siiski suunata teenus rikkamatele kohalikele ja kohalikele välismaalastele. Nii nagu alguses plaanitud oligi.

Kohviku finantsilise võimekuse väljaselgitamiseks käin tehnikapoodides ja toidunõude riiulite vahel ringi pastaka ja paberiga ning pärin siit ja sealt palju kellelegi palka makstakse, kui suuri rendihindu nõutakse, kirjutan ümber kohvikute menüüsid jne jne. Täna kohtusin Ugandas äri ajavate hollandlastega, Sanderi ja Henrikuga, kes pakkusid välja mõtte alustada kohvikuga nende Kampalast väljas asuvas külalistemajas. Sõidame pühapäeval seda kohta vaatama. Järgmine nädal saan tuua välja juba konkreetsemalt selle mõtte plussid ja miinused ning ehk juba ka mõned fotod lisada.

Niipalju praeguseks, homme aga haaran jälle telefoni, et pärida: „Can we schedule a meeting?“

My daily work in Uganda is so far not very different from what I did back home: I am scheduling meetings with people, discussing the idea of the project and collecting different suggestions, tips etc. Although I am getting impatient to start actual work and stop talking, I have met interesting people and picked up some fruitful thoughts.

I am mostly trying to find answers to the following questions:

Who are going to be the customers?
What kind of place I could open with the budget I have?

Unfortunately I have heard too much of the prejudice regular Ugandans have about disabled people – the latter are believed to bring bad luck, so that in extreme cases people even avoid physical contact with the handicapped. However, educated and richer Ugandans are told to be more open. Therefore, it seems reasonable to target the cafè to international community and richer Ugandans...

Today I also met with two Dutchmen, Sander and Henrik, who suggested starting the cafè at their guesthouse out of Kampala. I´ll go and have a look at the place on Sunday. So, I´ll write more of the advantages and disadvantages of this idea next week. Hopefully can even add some photosJ

Panen naist

Kirjeldan pisut tingimusi ja kohta, kus me üldse elame. Meie praeguseks koduks on „linnake“ Nansana – see on Kampala pikendus. Väga raske on hinnata, kui suur Nansana olla võiks, sest asula veereb tee äärt mööda ning seda, mis teeäärsete majade taga on, pole väga hästi teada. Ilmselt teised majad.

Seadsime end sisse UPA külalistemajja. UPA on organisatsioon, mis muuhulgas korraldab ja vahendab rahvusvahelisi vabatahtlike Ugandasse tegutsema. Nende kontoriga samas majas on külalistemaja, kus vabatahtlikud elavad. Meie esimeseks üllatuseks oli, et oleme sõitnud teise maailma otsa, kuid meie kümnest kodukaaslasest 5 on ikkagi lähinaabrid soomlased. Soomlased ei paista ka ise kuigi rõõmsad olevat, et neid ühte kohta nõnda palju kokku on kogunenud. Kui üleeile kuulsime, et saabumas on veel üks soomlane, siis hakkasid kõik soomlased koos virisemaJ. Lõbus on soome keelt enda ümber kuulda. Oleks nagu Tallinnas…J

Külalistemaja tingimused on sellised nagu väiksena suviti vanaema juures: maja taga on välikäimla, jooksvat vett ei ole (sest ehkki vihmaperiood pidi juba kuu aega tagasi hakkama, siis sadas eile alles esimest korda korralikult vihma), internetti muidugi ka mitte. Peamiseks erinevuseks ehk, et kui väiksena sai vanaema metsades päris mitu päeva pesemata lipata, siis siinse kollase tolmu tahan küll vähemalt korra päevas maha pesta, enne oma tuppa sisenemist. Tegelikult on seda punast tolmu mu tuppa ikka omajagu kogunenud, sest üleeile öösel kolis minu pisikesse tuppa sisse juba esimene suur prussakas!:) Teda oma sääsevõrgu ja luganda keele õpiku tagant jälgides tundus teine algul üsna jõuetu ning uskusin, et saan temaga ise hakkama. Lõpuks pidin siiski kanadalasest vabatahtlikku appi kutsuma ja nö „naist panema“. Tal ei jäänud muud üle, kui „meest panna“ ja prussakas surnuks trampida.

Päris Kampalas sees oleme seni käinud kaks korda: esimene kord koos külalistemaja hooldaja Eddy´ga, kes meile kõige tähtsamaid kohti näitama pidi ning teine kord juba omapead. Panin jälle naist ja jooksin Kullari järel silmad kinni üle tee kõigi boda-bodade, veoautode, autode, rataste ja inimeste vahel. Kampala vanalinn on tõepoolest väga tihedalt inimesi täis. Õnneks pole see väga suur ala ning sealt eemale mäkke tõustes on võimalik jälle kahekesi kõrvuti kõndida. Kõik bussid, millega linna saab, viivad meid sinna alla ülerahvastatud auku, kust siis küüntega kotist kinni hoides ja silmad kinni teid ületades aegamööda kõrguste suunas tuleb ronida. Üks võimalust sellest august välja ronida on ronida Kampala Road´i suunas. See on suur tänav, mille ääres jäid silma ka kohvikud ning hinnasiltidega toodetega poed. Jõime seal oma esimese kohaliku kohvi! Ehkki Uganda on väga suur kohvi tootja ning mõningate andmetel Robusta kohvi just siit pärinebki, siis kohalikud kohvi ei joo. Rikkamad pistavad hoopis teepaki kuuma piima sisse, valavad sinna juurde rohkelt suhkrut ning joovad seda. Ometi pole ma kaotanud veel usku, et kohvikus kohvi pakkuma hakkame. Seega katsun külastada võimalikult palju kohvi pakkuvaid kohti. Esimese kogemuse põhjal tundub, et linna parima kohvi pakkumine ei tohiks väga keeruliseks osutuda. Nimelt kohv, mida jõime, oli üsna rõve. Tellisin väga suure latte, mida serveeriti õllekannus, peal hästi palju vahtu ja cappucinole omane südameke. Hinnaks 7 000 kohalikku raha (pisut üle kahe euro), maitse… polnud. Lahustuva nescafè kohviga teeme endale hommikuti väga palju paremat kohvi. Aga! See oli alles esimene kohvi! Juba täna läheme teist otsima!

Kullar. Kullar on mõnus reisikaaslane. Kannatlik kuulaja, mitte kunagi konflikte. Kuna tema mind nö dokumenteerib, siis seni on tulnud mõttesse teda vastu dokumenteerida kahel teemal: a. Malaaria, b. Äpardused kohviga.

Malaaria. Paistab, et Kullar on saadetud Ugandasse Euroopa meditsiini teadlaste poolt laborihiireks testima kui kaua üks Muzungu ilma sääsevõrguta vastu peab. Oleme siin olnud nüüdseks kuus ööd vist, kuid üle Kullari ukse piiludes näen, et võrku ta endiselt üles ei pane. Esimesed kolm ööd magas lihtsalt külma kõhuga ilma võrguta. Neljandal ööl kuulsin juba närvilist sääskede tapmist. Selle järgsel päeval meenutasin korduvalt, et peame talle sääsevõrgu ostma. Võrk sai ostetud, kuid seni on ta ikka vabandusi leidnud, miks seda võrku veel üles pole pandud. Ainus kohalik, kes seni tunnistanud on, et ilma võrguta magab, kurtis eile, et tal on vist malaaria.
Äpardused kohviga. Ehkki me väga tihti kohviga ümbritsetud pole, siis juba lendudest saati suudab kohvi läheduses Kullar alati midagi ümber ajada. K6ige sagedamini tähendab see lihtsalt kohvi maha pillamist, kuid Kampala peatänaval esimest kohvi „nautides“ kadus minu fotoka mälukaart kohvi sisse.:) Mälukaart töötab, kohvi oli nagunii halb ja mina sain palju naerda. Ootan järge.. Tänase hommikuse kohvi olla Kullar ilma ühegi põletuse ja muu probleemita valmis saanud. See eest valasin mina blogi kirjutades kogu kohvi oma voodisse ümber.

Esimene koosolek. First Meeting

(kirjutatud 31.05)

Täna pidasime Sami ja Godwiniga maha esimese päris koosoleku. Nagu ilmselt paljud kuulnud on, olin ka mina enne siia tulekut end valmis seadnud selleks, et Aafrikas tehakse asju teisiti kui Euroopas – niivõrd teisiti, et kohe hirmus ja et esialgu ei saagi midagi aru. Kujutasin ette, et esimesel kohtumisel pean lihtsalt asjaliku näoga noogutama ja teesklema, et mõistan ugandalaste aktsenti ja mõttemaailma. Tegelikult kujunes kokkusaamisest hoopis põnev kolme tunnine mõttevahetus. Makere Ülikooli kohviku õuel vesteldes sain esimest korda pärast Aafrikasse saabumist pea selgeks. Tundusin, et mõte liigub ning et lõpuks ometi istume sama laua ääres ja räägime samadest asjadest. Ja tõepoolest tundubki meil kõigil olevat laias laastus sama siht silme ees. Ainsaks üllatuseks ehk tuli see, et Godwini ja Sami jaoks pole kohviku näol ilmtingimata tegu turistidele suunatud asjaga. Ma ei oska selles osas veel kindlat seisukohta võtta, sest ega tegelikkuses ei olegi ju väga selget põhjust, miks kohvik just turiste meelitama peaks. Ilmselgelt oleksid turistid maksujõuline grupp, mis tagaks kohviku jätkusuutlikkuse ja sissetuleku. Teisalt aga on kohviku peamiseks eesmärgiks erivajadustega inimeste töövõimekuse propageerimine ning seda peaks ennekõike ikka kohalikus kogukonnas edendama – sest kohalik kogukond on see, kes lõpuks siinsetele puudega inimestele tööd võiks pakkuda.

Kohtumine Samiga Kampala fyysilise puudega laste koolis
*Behind this school there is a cafe we are going to build*

Tänase koosoleku mõte polnud minu silmis otsusteni jõudmine. Nimelt olen veel selgelt avastamise faasis ning ei soovi ennatlikult rutakaid otsuseid langetada. Seega ei leppinud me konkreetselt kokku veel väga milleski, küllaga saime tuttavaks teineteise nägemustega kogu ettevõtmisest. Muuhulgas tutvustasin neile protsessi, mis toimus Eestis viimase aasta jooksul: Mondot, annetajaid jne. Järgmiseks sammuks otsustasime võtta eelarve üle vaatamise. Nimelt on vahepeal Ugandas toimunud ligi 40% inflatsioon ja mõningate toodete hind lausa kolmekordselt tõusnud. Peame seega kogu eelarve kriitilise pilguga läbi vaatama, et oleks võimalik hinnata, mis meie võimekus üldse olema saab. Mina tahaks loomulikult linna peatänaval linna parimat kohvi pakkuma hakata (mis kohalikku kohvikultuuri arvestades ei paista sugugi keeruline olevat), kuid eks peab ikka meie eelarvet arvesse võtma ning seadma realistliku eesmärgi.

Esimese kohtumise põhjal ütleks veel seda, et minu arvates moodustame kolmekesi päris mõnusa tiimi. Enne tänast kohtumist kartsin pisut, et nad ei võta mind kuigi tõsiselt ning pigem viitavad Jürile kui autoriteedile. Veel Eestis ettevalmistusi tehes toodi välja sageli ohtu, et mind kui naist ei võeta siin kultuuris ehk tõsiselt. Esimese koosoleku põhjal lükkan need hirmud ümber!

First meeting

written on 31.03

Today we had the first meeting with two partners in the project – Sam and Godwin. Sam is the representative of the Kampala School for the Physically Handicapped, and Godwin of the Bluesky School. I am very positiive based on the first meeting. We have the same goal in mind: promoting employment of disabled peple in Uganda. The only surprise was that I have always thought of the cafè to be targeting tourists. Godwin and Sam did not have that idea in mind. We did not make any desicion on it yet, but I am not also too sure anymore why it should be targeting tourists. In the end of the day the main goal is to promote empoyment of disabled people here and local community is what should be involved in that.

However, the purpose of this meeting was not to make desicions, but to get to know each ohter and our expectations. Among ohter things I told them shortly of what we have been doing in Estonia. I told them of MTÜ Mondo, of fundraising and of the people involved.

For the next step we decided to go through the budget to understand better what is our capability. Since previous budget was made there has been a very big inflation in Uganda (some prices have raised three times!). So, we need to understand our financial capability to set a realistic goal.

Read More 0 comments | Posted by Siisi

Café in Uganda

write me/kirjuta mulle

siisisaetalu@gmail.com

Eesti välisministeerium

Latriinid või potid

Kõik saab alguse boda-bodast/ Everything gets started from being on boda-boda

Boda-bodal Iguanasse

Boda-bodal haiglasse

Everything gets started from being on boda-boda

Bargaining Ugandan style

Hunting thugs in Mukono

Õlakoti ja bussimuzungu?

Kohviku edendamisest....

Panen naist

Esimene koosolek. First Meeting

Café in Uganda

Blog Archive

Cafè in Uganda

Search