Võtsin täna üle kahe nädala vaba päeva. Esimese kõne sain Pop Upist kell 11, kui ameeriklastest kliendid tahtsid telefoniteel kiidusõnu edastada. Järgmise kõne sain kella kolme paiku, kus kokk Andrew teatas, et lõpetab kolme nädala pärast Pop Upis töötamise. Andrew uudisele eelnes teine uudis, et majahoidja Nelson pidi kuskile külla neljaks/viieks päevaks matustele sõitma. Ehk et ta jättis meid ilma valvurita. Mõtlesin isegi, et äkki pean ise minema vintpüss süles väravasse ööd valvama. Kullar kiitis takka, lootuses põnevat filmimaterjali koguda...
Kõige selle värvika valguses ei suutnud ma vastu panna ja läksin koduteel ikkagi täna Pop Upist läbi. Väravast nägin juba ühte klienti. Edasi tervitas mind staff, kel tundus olevat väga hea meel mind näha. Koju saabumise tunne oli. Selgus, et klientide mõttes oli meil tegus päev olnud (st, et mõni isegi oli juba!). Ainult et Andrew (kokk) oli tööle jõudnud alles pärastlõunal, kui söök juba valmis oli, ise purjus ja muudkui päev otsa edasi tinistades ja Pop Upi laostki õllet jagades... Minu saabumise hetkeks oli ta juba mõnda aega poiste toa põrandal magusat und lasknud. Uurisin veel natuke tausta, panime ta jalgratta luku taha ja läksin süda rinnus teda üles ajama, et ta Pop Upist täna välja ajada ning homme hommikuks tõsine jutuajamine kokku leppida. Kui Andrew jalad alla sai, siis sain temaga omajagu tylitseda ja kakelda (ka ühe kliendi nähes, kahjuks)... lõpuks pistsin talle u 2 eurot pihku ja suutsin ta bussi peale ajada, et ta end välja magaks... seda ei tea, kaugele ta jõudis... ja eks homme paistab, kas ta end veel üldse näole annab. Poiss on raske valiku ees, sest homme on palgapäev.....Vat siuke pirukas!
Aga Anette, Olivia, Fred ja Sam olid supertoredad ja asjalikud Andrew korralekutsumise osas. Olles kuulnud ka teiste restoranipidajate lugusid hakkan aina enam uskuma, et erivajadustega noored võiksid olla iga tööandja lojaalseimad, korrektseimad ja usaldusväärseimad töötajad! Niiet meie tiim kaotas täna ilmselt ühe liikme, aga side teiste vahel kasvas! Edasi!!!!

Siis kui mul tegelikult vaba päev oli ja Pop Upi röstitud kohvi hommikutervituseks üle tassiäärte lendas. Foto: Kullar Viimne

Täna said metallimehed teeviida valmis!
Kartsin väga, mis sellest saab, aga päris hästi sai!
Kujunduse eest tuhat tänu vabatahtlikule Mari Näverile, kes on tänaseks juba oma kodumaale Soome naasnud.




The signpost is ready and from tomorrow on it will draw attention of each and every single pedestrian and driver on Mutesa II rd in Ntinda!
For the design sincere and enormous thanks to a volunteer Mari Näveri who has unfortunately already returned to Finland....

Blogipidamisse on tekkinud jälle pisike auk. Sest emps tuli mulle koos Jaaguga külla ning neil õnnestus mind viieks päevaks kohvikust eemale turismi tegema vedada. Käisime kaugel põhjas karamojongide rahva juures (ägedad ugandalased kutsuvad neid ka k-jongideks). K-jongid on tõenäoliselt kõige traditsioonilisem Ugandas elav rahvas - nad elavad keset savanni onnides, karjatavad loomi ning valitsuse ja MTÜde survel harivad nüüd ka põldu. Nende maal reisides  tekitab turistile ehk kõige enam elevust nende napp riietus...

Sipi Falls

Aga mida tähendas minu 5 päevane puhkus kohvikule?
Võtsin seda kui võimalust testida kohvikumeeskonna sõltuvust/sõltumatust minust. Usaldasin rahakoti Olivia kätte ning palusin Samil ja Godwinil sagedamini kohal käia.
Tagasi tulles selgus, et see, et rahakott Olivia käes oli, polnud kõigile teada - teisisõnu lükati kõik rahanõudvad toimetused edasi minu saabumiseni (väljaarvatud igapäevane toooraine varumine). Lisaks oli meie Coca-Cola külmkapp limonaadid lõhki külmutanud ning Andrew arvates olin k-jongide maale ära sõitnud koos klientidega (mis polegi kuigi vale, sest ema, Jaak ja Kullar olid moodustanud klientide tuumiku).
Hea uudis oli aga, et kohvik oli puhas, soe söök oli iga päev olemas ning päev enne minu saabumist olid lõpuks kohale jõudnud ka Bluesky poisid, kes väga palju abiks on. Oleks võinud ka kehvemini minna... Ajame oma asja edasi, et ehk varsti ka päris avamiseni jõuda...

Kohvikusse jõudis mu ema ja Jaaguga kohale ka saadetis Eestist. Suured tänud Kaubamajale (presskannud) ja Euronicsile (piimavahusti) meie projekti toetamise ja kiire reageerimise eest.  My mother and Jaak also brought along a package for Pop Up. Sincere thanks to Kaubamaja (french presses) and Euronics (milk frother) for supporting our project.

Mommy is here!

There´s been a delay again in blogkeeping, because my mother and Jaak came to pay me a visit. They managed to convince me to go for a 5-day long holiday with them. We travelled to the far-north to the land of the Karamojong (or knowned by cool ugandans as k-jongs). K-jongs are the most tradionalist people in Uganda - they live in the middle of the savannah in the huts, keep the cattle and due to the influence of the government and NGOs they are now also involved in agriculture. The tourists who travel in their land get most excited because of their minimal clothing.


But what does me beeing away for 5 days mean for the cafè?
I took it as a possibility to test the (in)dependency of the staff on me. I trusted the money with Olivia and asked Sam and Godwin to get to Pop Up more frequently.
When I came back I realised that most of people did not know that Olivia was keeping the money - in other words all duties which required money were postponed until my returnal. Morover, the Coke fridge had frozen most of our sodas and Andrew concluded that I had left with all the cutomers (which is quite correct as my mother, Jaak and Kullar had been the core customers, anyway).
The good news was that everything was clean, warm lunch had been ready everyday and the Bluesky boys had arrived a day before my arrival. It could have been worse... We keep on working to hopefully get also officially open and started very soon...

Nonii. päris põnevalt läheb. Helistasin tunnike tagasi kokale, kes vastas haiglavoodist. loodab peagi jalul olla, aga praeguseks oleme omapead. Anette teatas selle peale veenvalt "Nii, Siisi, Sina lähed nüüd turule ja ostad puuduolevad toiduained ning meie hakkame tööle". Seda nad teevadki.. Näis, mis saab:)
Bluesky poisid pole veel endiselt kohale jõudnud, kuna nendele voodite organiseerimine on muutunud suuremaks väljkutseks kui ootasime.
Eile röstistime söepliidikohal pannil esimest korda oma kohviube, mis Kyagalanyi meile lahkelt annetas (50 kg parimat kohviuba!). Röst oli kohutav - esimesed katsetajad oli minu värselt Eestist külla sõitnud ema koos oma abikaasaga. Krimpsutasid nina ja tegid Pop Upi kohvi üle nalja....
Esimesel võimalusel tegeleme oma röstikvaliteedi arendamisega...

Ja nüüd jooksen veoautot tellima, et sõita sõbranna Katja endisesse restoranikööki, mille ta nüüd kinni pani ning kust omajagu köögivärki peaet olematu tasu eest Pop Upi üle toon....


Well.. Interesting times. An hour ago I called my chef who answered from hospital bed - he´s sick. He hopes to get better soon, but for now we are left alone. Before I even could start panicking Anette told me "Now, Siisi, you go to the market and bring the ingredients and we start cooking". This is what they are doing at the moment. Seems to work!:)Bluesky boys have not yet arrived, because arranging beds for them turned out to be bigger challenge than I expected. 
Yesterday we roasted first Pop Up coffee on a frying pan on chako. The coffee beans, that Kyagalanyi Coffee Company donated us were great! But the roast was awful! The first guinepigs to try this special coffee happened to be my mum and her husband who had freshly arrived to Uganda and to Pop Up. They enjoyed mocking on Pop Up coffee... We keep on working to better the coffee quality ASAP.

And now I am rushing to get a pick up with which I will go to my slovenian friend Katja´s freshly abandoned kitchen. Katja closed her business and generously donated for symbolic money some really useful kitchen items to the Pop Up..... Thank you, Katja!

Pop Up ei ole enam üksik ja tühi! Tunnike tagasi lõin esimest korda Pop Upi värava kinni rahuliku südamega, sest sinna jäi minust maha naeratav meeskond! Anette ja Olivia kolisid täna sisse, homme saabuvad Bluesky kooli poisid. Pimeduse hakul lõime Andrewga veel värava külge uue sildi: "Pop Up cafe and restaurant now open for lunch buffee" - teisisõnu serveerib Pop Up homme esimese lõuna!:)

Pop Up is no longer empty! About an hour ago I closed the Pop Up gate for the first time in restful mood, because I left behind a smiling team. Anette and Olivia moved in today, and Bluesky boys will arrive tomorrow. And before leaving we put up a new banner, stating "Pop Up cafe and restaurant now open for lunch buffee" - in other words, tomorrow we will serve the very first Pop Up lunch! 

Sam, Siisi, Anette, Gigi, Andrew, Olivia

Kõige suurema pagasiga saabus kohale aga majahoidja Nelson. Nelson vääriks omaette postitust, kuid lühidalt on tegu Põhja-Ugandast pärit pisikese museiga (vanamehega), kes maaklerina mul Pop Upi asukoha aitas leida. Nelson teeb kõiki töid, ostab-müüb-ja-vahetab (näiteks täna püüdis ta maha müüa oma popcorni masinat), valvab maju, koristab. Nelson tunneb kõiki ja Nelson aitab kõiges. Aga Nelson on ka see, kes mulle nõnda peavalu tekitab, et Sam ja Andrew kutsuvad teda irvitavalt minu boyfriendiks. Nelson ise kutsub mind auntieks (tädiks - kuigi vanuse järgi võiks tema olla onu). Minu lahkudes jäi Nelson oma autokastitäit asju 6m2´sse tuppa lahti pakkima... hoobeldes samal ajal oma odavalt saadud 1 kg´se OMO paki ja alarmilööva tabaluku üle.:) Nelso, our caretaker, is the one who arrived with the biggest luggage. Nelson deserves a separate blogpost, but in short, he is a short musei from Northern-Uganda, who also helped me to find the current Pop Up location. Nelson does everything - he is buying, selling, exchanging (e.g. today he was trying to sell his popcorn machine), guarding houses, cleaning. Nelson knows everybody and Nelson is always willing to help, with everything. But at the same time Nelson is also the one who gives me a headache so that Sam and Andrew have started laughting about it by calling him my boyfrined. Nelson himself calls me an aunty (despite the fact that in terms of age he could be my oncle). I now left Nelson there working seriously on fitting all his belonging into a small 6m2 room... meanwhile boasting about the 1kg OMO he got for good price, and a padlock which alarms when somebody tries to break it...:)