Jack Fruiti müüja Nansanas

Tänase kohaliku päevalehe teise lehe uudiseks on „Research reveals heavy school bags causing children back pain“ (Uuringud tõestavad, et rasked koolikotid põhjustavad lastel seljavalu). Samas lehes kirjutatakse, et tuhandest sündivast lapsest sureb Ugandas 54 ning 100 000st sünnitavast naisest sureb 345. Esmalt tundub võõras, et uudis koolikotti kandvate laste seljavalust ületab üldse uudisväärtuse ühiskonnas, kus veel endiselt sureb lihtsa meditsiinilise toe puudumise tõttu igal aastal nõnda palju inimesi. Selline vastuolu on väga hea näide sellest, kui mitmetahuline on Kampala, ehk ka kogu Uganda ja kogu Aafrika. Siin elab inimesi, kes sarnaselt Eesti lapsevanematele muretsevad õigustatult oma võsukeste liiga raskete koolikottide pärast ning samas elab siin palju inimesi, kelle igapäevaseks mureks on tühi kõht ning arstiabi puudumine.  Olles ise pärit üsna klassitust ühiskonnast on mõneti keeruline end selles maailmas identifitseerida. Pelgalt minu valge nahk (muzungu) seab loomulikult juba vägevad piirid igasugusele iseenda identifitseerimisele, kuid siiski tundub, et ka kohalikud teevad vahet üliõpilastest ja rahata seljakotimuzungudel ja suurte autodega muzungudel. Heh. Kes olen  siin aga mina? Rolle vahetav õlakoti ja bussimuzungu?

Meie kodu lähedane Uganda

Homme hommikul kõnnin oma vanaema maakodu meenutavast kodust bussimuzunguna suure teeni, kus hääletan end bussimuzunguna hinda kaubeldes bussi peale. Kampala ülerahvastatud vanas kesklinnas bussist väljudes manan ette seljakotimuzungu näo. Tõstan oma koti küll risti üle õla kõhu peale, kuid katsun teha näo, et seal sees pole midagi väärtuslikku ning kõnnin sirge selja ja ükskõikse näoga ühtlases tempos ja sirget sihti hoides mäest üles moodsa  Kampala suunas. Mitmest suunast kostab hüüatusi „muzungu, how are you?“ , „where are you going, muzungu?“, what are you looking for, muzungu?“. Enamust neist ignoreerin, kuid mõnele vastan käega enesekindalt ringi joonistades „We are around“, viidates, et me ei vaja transporti ja saame ise hakkama. Ületan enesekindlalt tänavaid, kus sõidab autosid, busse, mootorrattaid ja jalgrattaid täiesti suvalises suunas, suvalisel kiirusel, suvalisel ajal ja suvaliste reeglite järgi.  Vanalinna august välja jõudes ja Kampala Roadi mööda ida suunas liikudes muutun aegamööda jälle bussimuzunguks.  Jalutuskäigu sihtpunktiks on linna peeneima hotelli restoran, kuhu jõudes olen muutun asjalikuks, analüütiliseks ja kõikvõimsaks maailmapäästjamuzunguks. Selline loodan välja paista kõrvalt, kuid eks homne päev näitab, kuivõrd see õnnestub.:)

Minu igapäevane töö Ugandas ei erine seni kuigi palju sellest, mida tegin Eestis kohviku käivitamiseks valmistudes. Teisisõnu mööduvad päevad erinevate inimestega kohtudes ning nende arvamusi kogudes. Ehkki mõistan, et vestlustest sünnib ükskord tõde, siis tuleb tunnistada, et tahaks juba kulbi kätte võtta ja kokkama hakata, mitte enam sellest rääkida, rääkida ja rääkida. Õnneks on mul õnnestunud kohtuda väga mõnusate inimestega ning siiski ka uusi mõtteid üles noppida.

Nagu eelmises postituses pisut vihjasin, siis praegu olen enda jaoks peamiselt välja selgitamas kaht küsimust:

Kahjuks olen Ugandasse saabumisest saadik kuulnud üsna palju arvamust, et keskmine ugandalane peab puudega inimest ebaõnne toojaks – kohati lausa sel määral, et puudega inimest ei julgeta isegi mitte puudutada, kartes, et halb needus võib enda järglastelegi külge hakata. Samas on antud ka lootust, et rikkamad ja haritud kohalikud on muutumas ühiskonna valukohtade suhtes tundlikumaks ning sooviksid lausa oma panusegi anda. Selle põhjal tundub, et oleks liialt optimistlik suunata kohvikut keskmisele ugandalasele, sest nõnda ei pruugi olla kedagi, kes üle kohviku ukseläve astuks ning isemajandav kohvik jääks vaid unistuseks. Kokkuvõttes kaldun seega praegu uskuma, et mõistlik oleks siiski suunata teenus rikkamatele kohalikele ja kohalikele välismaalastele. Nii nagu alguses plaanitud oligi.

Kohviku finantsilise võimekuse väljaselgitamiseks käin tehnikapoodides ja toidunõude riiulite vahel ringi pastaka ja paberiga ning pärin siit ja sealt palju kellelegi palka makstakse, kui suuri rendihindu nõutakse, kirjutan ümber kohvikute menüüsid jne jne. Täna kohtusin Ugandas äri ajavate hollandlastega, Sanderi ja Henrikuga, kes pakkusid välja mõtte alustada kohvikuga nende Kampalast väljas asuvas külalistemajas.  Sõidame pühapäeval seda kohta vaatama. Järgmine nädal saan tuua välja juba konkreetsemalt selle mõtte plussid ja miinused ning ehk juba ka mõned fotod lisada.

Niipalju praeguseks, homme  aga haaran jälle telefoni, et pärida: „Can we schedule a meeting?“

My daily work in Uganda is so far not very different from what I did back home: I am scheduling meetings with people, discussing the idea of the project and collecting different suggestions, tips etc. Although I am getting impatient to start actual work and stop talking, I have met interesting people and picked up some fruitful thoughts.

I am mostly trying to find answers to the following questions:

Unfortunately I have heard too much of the prejudice regular Ugandans have about disabled people – the latter are believed to bring bad luck, so that in extreme cases people even avoid physical contact with the handicapped. However, educated and richer Ugandans are told to be more open. Therefore, it seems reasonable to target the cafè to international community and richer Ugandans...

Today I also met with two Dutchmen, Sander and Henrik, who suggested starting the cafè at their guesthouse out of Kampala. I´ll go and have a look at the place on Sunday. So, I´ll write more of the advantages and disadvantages of this idea next week. Hopefully can even add some photosJ