Mis on saanud videos kajastatud värava taha jäävast majast?

Eelmisel esmaspäeval kohtusin majaomanikuga, kes ostus väärikas eas insenerihärraks. Viimastel kuudel kogetu põhjal aimasin juba ette, et ta tõenäoliselt oma eramajja mingit äri ei taha. Telefonis kohtumist kokku leppides ei iitsatanud ma seega meie projekti kohta sõnakestki. (Silmast silma on lihtsam selgitada, et meie kohviku puhul pole tegu valjut muusikat mängiva õllekõrtsiga).
Tutvumine majaomanikuga algas edukalt. Ehkki ma enda tutvustamist tavaliselt päritoluriigi mainimisega ei alusta, siis mingil endalegi teadmata põhjusel tutvustasin end seekord kui eestlannat. Insenerihärra tõsisesse ja murelikku näkku tõusis nostalgiline naeratus ning ta pobises „pa russki govoriš žut-žut?“.  Ta olla venemaal õppinud ja millalgi enne minu ja Vabariigi sündi tänase Eestimaa pinnal ekskursioonil käinud. Küllap oli teda mu kodumaal hästi vastuvõetud, sest usalduse tekitamine oli sellest hetkest alates oluliselt lihtsam. Oma majas kohvikuäri alustamist pidas härra esialgu siiski „väljakutseks“, kuna paljude inimeste edasi-tagasi liikumine kulutab maja kiirelt ära. Ehk isegi pisut solvununa meenutasin härrale, et mina oma kohvikus küll ühtki kulutatud nurka ei aktsepteeri. Seepeale leppisime kokku, et ta advokaat hakkab rendilepingut koostama ning nädala pärast (st eile!) võin oma kolaga kohale tulla.
Kas lõin eile oma „Pop-Up“´i sildi lõpuks seina?
Loomulikult mitte. Neljapäevaks polnud mu mailboksi veel ühtegi lepingu mustandit saabunud, mispeale võtsin ühe rendilepingu aluseks ja koostasin ise esimese mustandi. Pärast kümnekordset ettevõtte põhikirja ümberkirjutamist ja Uganda ettevõtlusseadusega tutvumist ei tundunud advokaadi töö ka enam kuigi keeruline olevat. (Järgmisel päeval pärast oma päris advokaadiga kohtumist saatsin lepingu mustandi siiski ka talle üle vaadata.)
Eile hommikul kinnitas härra omanik, et minu mustand on juba tema advokaadini jõudnud ning kolmapäeval saame paberitele allkirjad alla. Kaks tundi hiljem helistas mulle majas viimaseid töid korraldav ssebo ning soovis teada, mis kell ma maja üle võtanJ. Tema polnud veel omanikuga plaanide muutumisest rääkinud.
Enne kui allkirju lepingul all pole ja võtmeid minu taskus pole, pole julgust hõisata. Aga äkki läheb tõesti lõpuks asjaks…
ps. koht ise on supervahva, ruumikas ja tore!:)

Introduction to the owner started well. I hardly ever introduce myself by my nationality, but for some unknown reason I did this time. After finding out I am an Estonian, the landlord´s otherwise serious and concerned face suddenly changed into a nostalgic smile: “pa russki govoriš žut-žut?“. He had been studying in Russia and had been travelling in Estonia long before I and the republic was (re)born. He must have been treated well during this travel because from this moment on building trust between us became much easier. He, however, found a coffeshop business in his private house to be a “challenge”, because many people moving in and out daily would destroy the house. Being a bit offended I asked if he really thinks I would accept any disorder in my coffeshop. This or who knows what convinced him and we agreed that his lawyer starts drafting the tenancy contract and that a week later on Monday (yesterday!) I can take over the place.
Do you think I went there yesterday to finally nail up my “Pop-Up” signboard?

No, of course not! By last Thursday I had not received any draft yet. I therefore took another tenancy contract as an example and drafted one by myself. After I had rewritten company´s memorandum and articles ten times during last weeks, doing lawyer´s job no more seemed all Greek to me.
Yesterday morning the landlord confirmed he had received my draft, his lawyer is making amendments to it and that on Wednesday we will sign the contract. Two hours later I received a call from the ssebo, who is organizing final works at the compound. He wanted to know at what time I am coming to take over the houseJ. He had not been yet informed by the landlord of the change in plans.
I cannot be sure of anything before the contract is not signed and the keys are not in my pocket. But it might really finally work out....
ps. The place itself is supernice, spacious and just peeerfect!  

Oleme tõusnud ühiskonna sotsiaalmajanduslikul redelil kõrgemale. Kolisime Nansana külakesest ümber Kampalasse pisikesse majakesse, millel on ümber kõrge kiviaed ja väravas vahest valvurgi. Kuulume nüüd keskklassi. Naabritel on autod ja puha. Aga mida see keskklass üleüldse tähendab ja kui palju ugandalasi võib end keskklassi kuuluvaks pidada? Aafrika keskklass on üks keeruline termin, aga minu jaoks väga oluline termin, sest justnimelt seda sama kesklassi ootan kohviku kliendiks. Kesklass on ülikooli haridusega ning sellest tulenevalt avatuma ja solidaarsema maailmavaatega. Teisisõnu võib loota, et keskklassi seas on eelarvamused erivajadustega inimeste suhtes väiksemad kui muidu Uganda ühiskonnas. Lisaks on kesklassil ostujõudu, et käia kohvikutes ja kodust väljas lõunatada.

„Kesklass“ sõnana viitab sellele, et tegu peaks olema ühiskonnagrupiga, kes esindab enamust – keskpärast. Päris nii see siiski pole. Aafrika Arengupanga seatud kriteeriumide järgi, mille on omaks võtnud ka Uganda Rahandusministeerium, kuuluvad keskklassi inimesed, kes kulutavad päevas enam kui 2 dollarit. Uganda Rahandusministeeriumi raporti kohaselt on selliseid inimesi Ugandas u 10 miljonit, s.o. ligi kolmandik elanikkonnast.  

Paraku on aga reaalsus selline, et kahe dollariga päevas endale kuigi palju lubada ei saa – kohvikus käimist päris kindlasti mitte (tass kohvi maksab keskmiselt 1,7 dollarit!). Ugandalased ise seavad keskklassi kuulumisele oluliselt kõrgemad standardid – majanduslik stabiilsus, auto olemasolu, haritus, väike perekond, heades koolides käivad lapsed jne jne. Elades Kampala kesklinnast u viie km kaugusel kuluvad need kaks dollarit päevas puhtalt ühistranspordiga tööle ja kojusõiduks. Linnas maksab korralik lõuna 10-15 dollarit. Lisaks tuleb maksta renti, koolitada lapsi, osta kõneaega, ravimeid, autosse bensiini jne jne. Sellise elustandardi lubamiseks peab teenima kuus vähemalt 1000 dollarit. Väga raske on hinnata, kui palju inimesi niiviisi defineeritud keskklassi kuulub. Mõnda ma tunnen.

Meenutuseks ja võrdluseks siia, et õpetaja keskmine palk on 100 dollarit kuus, ettekandja oma 75!. Siiski, siiski, ka mitte suurem enamus ülikondades ja tikkkontsadel kontorihoonete vahel ringi liikuvaid mehi ja naisi ei näe oma igakuisel palgatšekil tuhandeid dollareid. Tekib küsimus, et kust see raha siis tuleb? Sest ometigi kohvikutesse kliente jagub, ostukeskustessegi ning Kampala liikus on pidevalt suurtest era (või valitsusele kuuluvatest) autodest umbes! Keegi pole seda kinnitanud, aga mulle tundub praeguste vaatluste põhjal, et suurem osa asjalikke kontoriinimesi kindlustab oma tulevikku samaaegselt mitmeid eraärisid ajades – nt ostes-müües maad, vahendades teenuseid jne jne. Juba enne päikesetõusu (s.o. kell 7.00) helisema hakkavad telefonid, teedel vuravad autod ja kontorihoonete vahel edasi-tagasi ruttavad inimesed on pannud minu küll mõtlema, et kust see laisa aafriklase stereotüüp küll pärit on?

Kolimine. Minu uus tuba Shifting. My new room Foto: Kullar Viimne

Soolaleivapidu uues kodus Housewarming at our new house Foto: Kullar Viimne

Welcome to the middle class!

Kuna projekti osas hetkel midagi üüberpõnevat ei toimu (ootame minu lemmikasukoha omaniku naasmist Kamplasse ja kirjutame organisatsiooni põhikirja), siis otsustasin sõprade ja pereliikmete vihjetele vastu tulla ja kirjutada sellest, kuidas mul endal siin Ugandas TEGELIKULT läheb. Alustasin selle postituse kirjutamist viis päeva tagasi ning olen endiselt esimese lõigu juures. Tahaks vastata lihtsalt lühidalt: hästi läheb! Aga see vist kuigi palju ei ütle. Küsisin enda ümber istuvatelt kodukaaslastelt ja sõpradelt. Äkki oskavad nemad anda parema ülevaate…

Toni: Kui kirik lärmab ja kõik teised on tüdinud, siis tema tantsib. Ja varahommikutel magab ta külalistemaja verandal.

Noora: Siisil läheb hästi. Ta naeratab iga päev. Siisi on sageli kohvikuprojektiga hõivatud. Aga ma ei tea, mis ta täpsemalt teeb. Ma arvan, et ta joob kohvi ja muudkui räägib erinevate inimestega. Ja Siisi mõtleb palju. Tõesõna, palju! Kõigest. Ja tantsib kiriku saatel. Ta on armastusväärne.

Liina: Tal on alati nali varuks. Mitte keegi ei tea kunagi, kus ta on, aga kui ta tagasi tuleb, siis kannab ta oma boda-kiivrit kaenlas. Talle meeldib maailmauudistest rääkida. Ta sööb värsket Itaalia sööki või kohalikku Rolexit (midagi rasvase köögivilja-muna-crepp´i sarnast). Teda on lihtne tantsimast tabada, isegi kui muusikat pole. Aga pole viga, ta oskab juba kohalikke laule laulda… valu, valu, valu…

Mari: Siisil on harjumuseks hommikul väga kõva häälega rääkida. Eriti nädalavahetustel! Ja nüüd rokib ta oma uue taaskasutatavast materjalist kaelakee ja kõrvarõngaga. Varsti on ta päevitus nii pruun, et kohalikud ei tee enam vahet ning ei kutsu teda enam muzunguks. Oo, ja ma olen näinud teda süüa tegemas! See on omamoodi ime!

Deo: Ma ütleks “suurepäraselt!”. Siisi otsib kohvikule asukohta, ta otsib uut kodu, et külalistemajast ära kolida, ja ta käib meiega väljas. Siisi tahab, et boda-boda-mehed sõidaksid väga ettevaatlikult. Siisi ei ütle kunagi, kuhu ta läheb.

Kullar: Siisil on teatavasti ainulaadne nimi, mille vanemad omal ajal välja mõtlesid. Tegu on tõesti isesuguse nimega, sest kuni tänavu juunini oli ta ainsaks Siisiks Eestis. Pole siis ime, et ugandalased ta nime õigesti hääldada ei oska ning teda sissyks (sissy tähendab inglise keeles argpüksi) kutsuvad..  

Kaks kuud on koos oldud ja paljugi võiks välja tuua aga panen siis kirja, mis esimesena pähe kargab: näiteks külmetasin end siin tulises troopikas ära ja ükski arstirohi ei ravinud, Siisi tegi miskit imemöksi, kus oli ingver, küüslauk ja mesi (ning vist midagi salajast veel), sain samal päeval terveks. Näib, et Siisile meeldibki mökse kokku möllida (eriti kui peale saiapuru suurt süüa ei ole), näiteks minu lemmik on banaanimöks. Taibukas on ta ka. Juba esimesel nädalal tervitas ja tänas ning ostis tomateid luganda keeles. Ise küsin siiani Siisilt paaniliselt abi kui mõni vastutulija luganda keeles tervitab, et appi, mis ma nüüd vastama pean. Ja mis puutub tantsimisse, siis nagu Siisi ütleb, pole ta veel ühtki aafriklast trehvanud, kes tantsida ei oska. Nii ongi, Jacksoni Michael jääks siin häbisse. Aga kui Siisi tantsib ja mõni kohalik kutt teda imiteerida püüab, kukub too samuti haledalt läbi. Ja Siisil on iseloomu, kui talle midagi ei meeldi, näiteks pidev muzunguks (valgeks) kutsumine, siis ta lihtsalt ei anna alla ega löö käega (nagu mina), vaid vastab “zili muzungu, nze Siisi!” (mu nimi pole valge, vaid Siisi). Ja liiklus on siin hullumeelne, kohe nii hull, et korra olen juhile karjatanud stopp ja mootorrattalt maha roninud. Siisi on julgem, siiski mitte hulljulgeJ - “SIISI AIN´T NO SISSY!” Nii et Siisiga läheks luurele küll (kui me seda juba ei teeJ ).    

Siisi: Ei eita ega kinnita midagi ülalöeldut. Lisan vaid veelkord, et elu külalistemajas ja sellest väljaspool on väga mõnus!

There is not much interesting going on with the project at the moment (we are waiting for the owner of my favourite place to get back to Kampala and are working on the memorandum for the organization). I therefore decided to answer to the hints of my friends and family and write a post on how I am doing here. I started writing this post five days ago and I have not managed to get further from the first paragraph. I would like to just answer briefly that I am doing fine, but it would not be enough. I therefore decided to ask my friends and housemates what they think of how I am doing. This is what they said...

Toni: She is dancing when the church is playing and everybody else is annoyed. And she is sleeping at the veranda in early mornings.

Noora: Siisi is doing fine. She is smiling everyday. Siisi is often busy with the cafeteria project. But I don’t know what she actually does. I think she drinks coffee and talks and talks with different people. And Siisi thinks a lot. Seriously, a lot. About everything. And dance with the church. She is lovable.

Liina: She has always a joke on her lips. You never know where she is, but when she comes back she has her boda-helmet under her arm. She likes to tell the news about the world. She either eats fresh Italian food or local Rolex. You can find her often dancing even when there is no music. No problem, she is already able to sing the local songs... valu,valu, valu...

Mari: Siisi has a habit of talking really loud first thing in the morning. Especially during weekends! And now she is rocking with her new necklace n earrings made with recycled materials. Soon her tan is so brown that locals won’t see the difference and stop calling her a muzungu. Oh, and I´ve seen her cooking! It´s kind of a miracle!

Deo: I would say “great”! Siisi is looking for a place to start a coffeshop, she is looking for a new house to move away from the guesthouse, she is going out with us. Siisi wants the boda-boda guys to be very careful when they are driving. Siisi never says where she goes.

Kullar: Siisi is a unique name that her parents made up when she was born. It indeed is a name of its own kind, because until this June she was the only one carrying this name in Estonia. No surprise then that Ugandans can not pronounce her name in a right way and, instead, call her “sissy”...

Two months have gone by and many things could be said, but I put down here the first things that pop into my mind: for example I once caught cold in this hot tropical weather and no medication helped. Siisi made some magic goo out of ginger, garlic and honey (and probably something else of secret) and I got better the same day. It seems like she enjoys immingling different goo´s (especially in circumstances where nothing more than crumb is available for dinner). For example, my favourite goo is the banana goo! She´s also nimble: On the first week she was already greeting and thanking people and buying tomatos in Luganda. I myself am still asking for her help if somebody´s greeting me in Luganda, “help me, how should I respond?”. And what comes to dancing, then, as Siisi is saying, she has not yet met an African who can not dance. Truth it is, Michael Jackson would be compromised here. But when Siisi is dancing and some local guy tries to imitate her, he also fails miserably.  And when there is something Siisi does not like, then she has enough character to say it, for example, being often called muzungu. She does not give up (like I do), but replies “Zili muzungu, nze Siisi!” (My name is not muzungu, but Siisi). And the traffic here is crazy, so crazy that I once screamed at the driver “Stop!” and once even got off from the boda-boda. Siisi is more courageous, but still not recklessJ. – “SIISI AIN´T NO SISSY!”. In short, she´s a good companion enough to face the battle with (If this is not what we are doing alreadyJ).

Siisi: Do not confirm, nor deny any of the statements above. I´d only add that life inside the guesthouse and out of it is really enjoyable!

Oleme põhimõtteliselt ära otsustanud, mis piirkonda kohviku asukohaks sihime. Selle linnaosa nimeks on Ntinda. Tegu on kesklinnast eemale jääva kiirelt areneva Uganda keskklassi linnaosaga. Ntindas elab ka muzungusid, kuid erinevalt teistest jõukamatest linnaosadest on Ntinda pigem siiski ugandalaste kants. Lisaks ilusatele aedadega majadele on Ntindas ka omajagu MTÜ´de kontoreid, kelle töötajaid oma kohvikusse lõunale ootame. Ntinda keskel on üks lärmakas ja alati liiklusummikutes tänav, kus asuvad üksteise järel reas poed, restoranid, internetikohvikud ning paar kehvemapoolset kohvikutki. Sihime kohta, mis oleks lärmakast peatänavast kahe sammu kaugusel, lihtsalt ligipääsetav, kuid peatänavast vaiksem, et kliendid ei peaks kohvi kõrvale heitgaase hingama ning ühe silmaga oma õlakotti või autovõtmeid valvama. (Mitte, et kõiki koguaeg röövitaks, kuid liigtiheda liiklemise keskel on lihtsalt raske lõõgastuda).

Oleme näinud parajal hulgal sobimatuid kohti – nt lagunevates majades, või veel mitte valmis majades, või teisel korrusel, või liiga lärmakas, või jällegi liiga vaikses asukohas. Aga mõtted susisevad ja telefonid helisevad. Niipea kui on miskit kindlat, annan märku! Oma lemmiku olen mina leidnud, kuid enne kui rahajutud pole aetud, pole põhjust hõisata.

We have basically decided about the neighbourhood where we would like to kick off. The neighbourhood is called Ntinda. It´s a developing residential area with most of its population being middle class Ugandans. Although there are also muzungus living in the area, Ntinda remains a Ugandan neighbourhood. In addition to private houses with beautiful gardens there are also a number of NGO offices in the neighbourhood, whose workers we expect to target at lunch hours. In the middle of Ntinda there is a busy, noisy and always congested road, from where one can find supermarkets, kiosks, shops, restaurants and even two not-too-good cafè´s. We are trying to get a place that would be a few steps off the main road, so that our customers would not have to breathe polluted air and keep their eyes on their bags or car keys (Don´t get me wrong. I´m not implying that people get robbed all the time, but it is just difficult to relax in the middle of busy traffic).

We have seen a number of unsuitable places – either in houses which are falling almost in pieces, or then again the houses which are not even ready yet, or rooms on the second floor, or in too busy area, or in too quiet one.  But some good places are there too... We are seeing, reflecting, working. As soon as there is something for sure, I´ll post! I have found my favourite one, but we still need to talk about money.