Tempokas töörütmis unustasin vahepeal hõisata, et vabatahtlik Siisi on nüüd ametlikult ümbertituleeritud Direktor Siisiks. Teisisõnu on pärast pikka ja kannatlikku ponnistamist meie ettevõte lõpuks ametlikult registrisse kantud!

Direktor Siisi koos Pop Up Limited põhikirjaga Director Siisi with the Memorandum and Articles of Pop Up Limited

Ettevõtte registreerimine Ugandas polegi ületamatult keeruline. Kohtusime juba kuid tagasi advokaadifirmaga, kes meid selles osas abistama pidi. Uhke advokaadibüroo koosolekuruumis soovitati meil ettevõte registreerida vormis "company limited by guarantee", sest sellel puuduvad osanikud - teisisõnu pole omanikel sisuliselt võimalik dividentidena ettevõttest tulu teenida. Vabaühendusena registreerimist siin ei soovitata, sest tegu on väga aeganõudva protseduuriga. Kuulujuttude kohaselt võib selleks kuluda 6-9 kuud (Bürokraatia vältimiseks on suur osa Ugandas tegutsevatest vabaühendustest otsustanud end "company limited by guarantee"´na registreerida). Samas koosolekuruumis kauplesime kogu protseduurile välja ka soodushinna 600 000 ugx (u 200 eur), lõime käed ja marssisime enesekindlalt ja naeratades büroost tänavale.

Aga siis jäi äkki kõik seisma. Ajaks, mil ma koos Godwini ja Samiga väljatöötatud põhikirja advokaadile saatsin, oli viimane ilmselt meiega koostöö tegemise osas meelt muutnud. Ta ei vastanud enam ei mu kirjadele ega kõnedele. Natuke aega veel uskusin, et äkki on ta lihtsalt hõivatud, kuid lõpuks andsin alla. Õnneks polnud me oma eelmise konsultatsiooni eest mingit raha veel tasunud...

Advokaadi, kes Pop Upi lõpuks registrisse kandis, leidsin tänu ühele sõbrale. Ühel teisipäevasel pärastlõunal helistas see sõber oma sõbrale, kohaliku päevalehe advokaadile, et kolme päevaga on tarvis ettevõte ära registreerida - ja seejuures miinimumtasu eest - 500 000 ugx. Mulle lubati, et sama nädala reedeks on Pop Up ettevõtteregistrisse kantud. Hoolimata efektiivsest tööst jõudsime ettevõtte registreerimisega lõpule oodatust kaks nädalat hiljem. Oma perfektsionisti loomusega eelistasin silmad kinni allkirjade jagamise asemel ise Uganda ettevõtte seaduse läbi töötada ning siis selle põhjal otsuseid langetada. Pärast tihedat kirjavahetust ja kõikvõimalikku küsimuste esitamist astusin kaks nädalat hiljem uuesti oma advokaadi kabinetti. Kuna olin tema jaoks lihtsa kolmepäevase töö kolm korda pikemaks venitanud (seejuures sisuliselt talle kasumit tekitamata!), siis ma väga sooja vastuvõttu ei oodanud. Üllatuseks tervitas mind aga soe naeratus, tugev käepigistus ning tänusõnad põneva töökogemuse eest - oma põhjaliku detalidesse süvenemisega olin sundinud ka teda kõikvõimalike lisaküsimuste üle järele pärima ning nüüd on kõigi järgmiste ettevõtete registreerimine talle vaid lihtne formaalsuse täitmine. Võitsime mõlemad!:)

Lühikokkuvõte põhikirjast:
Nimi: Pop Up Limited

Vorm: A Company Limited by Guarantee and not having a share capital

- Ettevõttel on tänasel päeval kolm direktorit, kelleks on algatajaliikmed mina, Sam ja Godwin.

- Direktorid ja ettevõtte liikmed palka ei saa.

- Ettevõtte tööd juhib Juhatus, mille liikmed (direktorid) valitakse iga kahe aasta tagant ettevõtte liikmete poolt.

- Ettevõtte liikmelisus on avatud eraisikutele ja organisatsioonidele, kes kiidavad heaks ja osalevad ettevõtte põhieesmärkide edendamisel. Ettevõtte uued liikmed kinnitab Juhatus.

- Asutajaliikmetel (s.o. minul, Samil ja Godwinil) on vetoõigus kõigi otsuste suhtes.

Vaata põhikirja SIIN.

.... Ja lisaks väike kommentaar ruumide kohta. 

Tänaseni pole ma veel rendilepingut allkirjastanud, kuid üleeile õhtul jõudsime Nõukogude Venemaa pajatuste vahel majaomanikuga kõigi lepingu tingimuste osas üksmeelele. Praegusel hetkel üritab omanik majja uuesti elektri sisse lülitada ning täna pärastlõunal loodame lepingule allkirjad alla saada.... Pöidlad pihku!

Pop Up Limited

Director Siisi

In a busy working rhythm I forgot to share good news of a volunteer Siisi turning into a company director Siisi. In other words, our company has finally been incorporated!

Registering a company in Uganda is nothing too complicated. Already some months ago we met with the lawyer who was supposed to help us with the registration. At a big meeting room of a fancy law company we were advised to register the organization as “a company limited by guarantee”, because it has no shareholders – meaning that it is practically impossible to make profit as an owner of a company. Registering as an NGO was not recommended because it is a time-consuming procedure (According to the rumours it might take 6-9 months to finalize it. Avoiding the bureaucracy, most charitable organizations here prefer to register as companies limited by guarantee). At the same meeting we negotiated the law company to give us a special price and to do the work with 600 000 ugx (approx 200 eur). We left the building confident and satisfied.
But then everything froze. From the moment I sent the lawyer the constitution of the association that we had designed together with Godwin and Sam, she stopped replying my e-mails and phone calls. At first I thought she might be simply busy and  tried to be patient, but finally I gave up. Luckily we had not yet paid any fees....
With a help of a friend of mine I found another lawyer to do the registration. One Tuesday afternoon this friend of mine called his friend who is a company lawyer of one of the daily newspapers in Uganda and asked him a favour to register a company within three days for a minimal fee – 500 000 ugx. He agreed! Despite effective work the company was finally incorporated two weeks later. Not so because of inefficient work or postponing from his side. It was my perfectionist self which did not allow me to easily sign any company documents but forced me into reading Ugandan Companies Act myself to get informed of all the details. After two weeks of e-mailing I finally stepped into my lawyer´s office again. As I had turned his easy 3-day work into a 2 week long e-mailing and rewriting (with minimal profit to him) I did not expect a warm welcome. Instead, I was greeted by a smiling man who thanked me for an interesting work experience – I had made him inquire about all possible tiny details knowing of which now makes future company registrations very easy for him. We both won!

Short conclusion of the Memorandum and the Articles:
Name: Pop Up Limited
Form: A Company Limited by Guarantee and not having a share capital
-the company has currently 3 directors, who are the same as the founding members of the company, being me, Sam and Godwin
-the directors and the members of the company are not entitled to salary
-the company is run by Board of Directors, whose members are elected for two years by the company members
-membership of the Company is open to any person or organization who accepts and participates in the promotion of the objectives of the company. The new members are admitted by the Board of Directors.
-founding members of the company (me, Sam and Godwin) have a right of veto
Full Memorandum and Articles of the Association HERE

… And a short update on the rooms! 

I have not signed the tenancy agreement yet, but the day before yesterday me and the landloard agreed about all the details for the agreement. The landloard is currently trying to reconnect the power at the premises and we will hopefully sign the agreement this afternoon...

Mis on saanud videos kajastatud värava taha jäävast majast?

Eelmisel esmaspäeval kohtusin majaomanikuga, kes ostus väärikas eas insenerihärraks. Viimastel kuudel kogetu põhjal aimasin juba ette, et ta tõenäoliselt oma eramajja mingit äri ei taha. Telefonis kohtumist kokku leppides ei iitsatanud ma seega meie projekti kohta sõnakestki. (Silmast silma on lihtsam selgitada, et meie kohviku puhul pole tegu valjut muusikat mängiva õllekõrtsiga).
Tutvumine majaomanikuga algas edukalt. Ehkki ma enda tutvustamist tavaliselt päritoluriigi mainimisega ei alusta, siis mingil endalegi teadmata põhjusel tutvustasin end seekord kui eestlannat. Insenerihärra tõsisesse ja murelikku näkku tõusis nostalgiline naeratus ning ta pobises „pa russki govoriš žut-žut?“.  Ta olla venemaal õppinud ja millalgi enne minu ja Vabariigi sündi tänase Eestimaa pinnal ekskursioonil käinud. Küllap oli teda mu kodumaal hästi vastuvõetud, sest usalduse tekitamine oli sellest hetkest alates oluliselt lihtsam. Oma majas kohvikuäri alustamist pidas härra esialgu siiski „väljakutseks“, kuna paljude inimeste edasi-tagasi liikumine kulutab maja kiirelt ära. Ehk isegi pisut solvununa meenutasin härrale, et mina oma kohvikus küll ühtki kulutatud nurka ei aktsepteeri. Seepeale leppisime kokku, et ta advokaat hakkab rendilepingut koostama ning nädala pärast (st eile!) võin oma kolaga kohale tulla.
Kas lõin eile oma „Pop-Up“´i sildi lõpuks seina?
Loomulikult mitte. Neljapäevaks polnud mu mailboksi veel ühtegi lepingu mustandit saabunud, mispeale võtsin ühe rendilepingu aluseks ja koostasin ise esimese mustandi. Pärast kümnekordset ettevõtte põhikirja ümberkirjutamist ja Uganda ettevõtlusseadusega tutvumist ei tundunud advokaadi töö ka enam kuigi keeruline olevat. (Järgmisel päeval pärast oma päris advokaadiga kohtumist saatsin lepingu mustandi siiski ka talle üle vaadata.)
Eile hommikul kinnitas härra omanik, et minu mustand on juba tema advokaadini jõudnud ning kolmapäeval saame paberitele allkirjad alla. Kaks tundi hiljem helistas mulle majas viimaseid töid korraldav ssebo ning soovis teada, mis kell ma maja üle võtanJ. Tema polnud veel omanikuga plaanide muutumisest rääkinud.
Enne kui allkirju lepingul all pole ja võtmeid minu taskus pole, pole julgust hõisata. Aga äkki läheb tõesti lõpuks asjaks…
ps. koht ise on supervahva, ruumikas ja tore!:)

Introduction to the owner started well. I hardly ever introduce myself by my nationality, but for some unknown reason I did this time. After finding out I am an Estonian, the landlord´s otherwise serious and concerned face suddenly changed into a nostalgic smile: “pa russki govoriš žut-žut?“. He had been studying in Russia and had been travelling in Estonia long before I and the republic was (re)born. He must have been treated well during this travel because from this moment on building trust between us became much easier. He, however, found a coffeshop business in his private house to be a “challenge”, because many people moving in and out daily would destroy the house. Being a bit offended I asked if he really thinks I would accept any disorder in my coffeshop. This or who knows what convinced him and we agreed that his lawyer starts drafting the tenancy contract and that a week later on Monday (yesterday!) I can take over the place.
Do you think I went there yesterday to finally nail up my “Pop-Up” signboard?

No, of course not! By last Thursday I had not received any draft yet. I therefore took another tenancy contract as an example and drafted one by myself. After I had rewritten company´s memorandum and articles ten times during last weeks, doing lawyer´s job no more seemed all Greek to me.
Yesterday morning the landlord confirmed he had received my draft, his lawyer is making amendments to it and that on Wednesday we will sign the contract. Two hours later I received a call from the ssebo, who is organizing final works at the compound. He wanted to know at what time I am coming to take over the houseJ. He had not been yet informed by the landlord of the change in plans.
I cannot be sure of anything before the contract is not signed and the keys are not in my pocket. But it might really finally work out....
ps. The place itself is supernice, spacious and just peeerfect!  

Oleme tõusnud ühiskonna sotsiaalmajanduslikul redelil kõrgemale. Kolisime Nansana külakesest ümber Kampalasse pisikesse majakesse, millel on ümber kõrge kiviaed ja väravas vahest valvurgi. Kuulume nüüd keskklassi. Naabritel on autod ja puha. Aga mida see keskklass üleüldse tähendab ja kui palju ugandalasi võib end keskklassi kuuluvaks pidada? Aafrika keskklass on üks keeruline termin, aga minu jaoks väga oluline termin, sest justnimelt seda sama kesklassi ootan kohviku kliendiks. Kesklass on ülikooli haridusega ning sellest tulenevalt avatuma ja solidaarsema maailmavaatega. Teisisõnu võib loota, et keskklassi seas on eelarvamused erivajadustega inimeste suhtes väiksemad kui muidu Uganda ühiskonnas. Lisaks on kesklassil ostujõudu, et käia kohvikutes ja kodust väljas lõunatada.

„Kesklass“ sõnana viitab sellele, et tegu peaks olema ühiskonnagrupiga, kes esindab enamust – keskpärast. Päris nii see siiski pole. Aafrika Arengupanga seatud kriteeriumide järgi, mille on omaks võtnud ka Uganda Rahandusministeerium, kuuluvad keskklassi inimesed, kes kulutavad päevas enam kui 2 dollarit. Uganda Rahandusministeeriumi raporti kohaselt on selliseid inimesi Ugandas u 10 miljonit, s.o. ligi kolmandik elanikkonnast.  

Paraku on aga reaalsus selline, et kahe dollariga päevas endale kuigi palju lubada ei saa – kohvikus käimist päris kindlasti mitte (tass kohvi maksab keskmiselt 1,7 dollarit!). Ugandalased ise seavad keskklassi kuulumisele oluliselt kõrgemad standardid – majanduslik stabiilsus, auto olemasolu, haritus, väike perekond, heades koolides käivad lapsed jne jne. Elades Kampala kesklinnast u viie km kaugusel kuluvad need kaks dollarit päevas puhtalt ühistranspordiga tööle ja kojusõiduks. Linnas maksab korralik lõuna 10-15 dollarit. Lisaks tuleb maksta renti, koolitada lapsi, osta kõneaega, ravimeid, autosse bensiini jne jne. Sellise elustandardi lubamiseks peab teenima kuus vähemalt 1000 dollarit. Väga raske on hinnata, kui palju inimesi niiviisi defineeritud keskklassi kuulub. Mõnda ma tunnen.

Meenutuseks ja võrdluseks siia, et õpetaja keskmine palk on 100 dollarit kuus, ettekandja oma 75!. Siiski, siiski, ka mitte suurem enamus ülikondades ja tikkkontsadel kontorihoonete vahel ringi liikuvaid mehi ja naisi ei näe oma igakuisel palgatšekil tuhandeid dollareid. Tekib küsimus, et kust see raha siis tuleb? Sest ometigi kohvikutesse kliente jagub, ostukeskustessegi ning Kampala liikus on pidevalt suurtest era (või valitsusele kuuluvatest) autodest umbes! Keegi pole seda kinnitanud, aga mulle tundub praeguste vaatluste põhjal, et suurem osa asjalikke kontoriinimesi kindlustab oma tulevikku samaaegselt mitmeid eraärisid ajades – nt ostes-müües maad, vahendades teenuseid jne jne. Juba enne päikesetõusu (s.o. kell 7.00) helisema hakkavad telefonid, teedel vuravad autod ja kontorihoonete vahel edasi-tagasi ruttavad inimesed on pannud minu küll mõtlema, et kust see laisa aafriklase stereotüüp küll pärit on?

Kolimine. Minu uus tuba Shifting. My new room Foto: Kullar Viimne

Soolaleivapidu uues kodus Housewarming at our new house Foto: Kullar Viimne

Welcome to the middle class!